Taizé

Praktiline info ja programm

Pia — 2024-08-25T10:57:24Z

Kuupäevad

Laupäev, 28. detsember 2024 - kolmapäev, 1. jaanuar 2025

Kes võivad osaleda?

Kokkutulekud on mõeldud noortele vanuses 18-35. Grupijuhid võivad olla ka vanemad. Erandlikult võivad kohalikud Eesti noored osaleda alates 15. eluaastast, koos täiskasvanud saatjaga. Nad peavad leidma ise omale majutuse Tallinnas. Kõik Tallinna elanikud on oodatud osalema kõikidel palvustel ja pärastlõunastes töötubades.

Majutus

Umbes 40 kristlikku kogukonda Tallinnas ja selle lähiümbruses on valmis vastu võtma külalisi. Vastuvõtvad kogudused otsivad külalisperesid, kes majutaksid noori ning pakuksid hommikusööki neljal hommikul ja lõunasööki 1. jaanuaril. Kui osalejaid on rohkem kui külalisperesid, on võimalik pakkuda ühismajutust koolides või spordihoonetes. Erivajadustega osalejad peavad registreeruma 1.novembriks, et oleks võimalik leida neile sobiv majutus.

Kuidas toimida, kui mul juba on oma majutus?
Kui olete endale kokkutuleku ajaks juba majutuse leidnud, on kindlasti vaja kirjutada oma ööbimiskoha aadress registreerimislehele. Te peate oma majutuskoha kirja panema ka saabumisel, kui saate programmi, piletid jm. Teie võõrustajad peaksid teatama lähimasse kogudusse, et te osalete sealse koguduse programmis.

Saabumispäeval

Osalejaid oodatakse kohe vastuvõtvatesse kogukondadesse. Sel aastal ei ole 28. detsembril ühist vastuvõtukeskust. Alates 20. novembrist saadab Taizé ettevalmistusmeeskond Tallinnas kõikidele registreerunutele nende inimeste kontaktandmed, kes vastutavad konkreetses koguduses osalejate vastuvõtmise eest. Iga osaleja (või grupijuht) peab ise võtma ühendust vastuvõtva kogudusega Tallinnas kas siis e-maili või telefoni teel alates novembri lõpust, et saabumise ja majutuse üksikasjad paika panna: vastuvõtva koguduse GPS-koordinaadid, eeldatav saabumis- ja lahkumisaeg, muudatused grupiliikmete osas, erivajadused jne. Kohapeal saavad osalejad ühistranspordi ja toitlustuse jaoks vajalikud tarvikud nende arvude põhjal, mis on esitatud registreerumisel, ning 8. detsembriks laekunud osalustasudel.

Info grupijuhtidele
Selleks, et igas piirkonnas oleks võimalikult erinevaid osalejaid, jagatakse suuremad grupid 15-20 kaupa erinevate koguduste vahel.
Kui te tulete kokkutulekule suure bussiga, siis on oluline transpordifirmale eelnevalt teada anda, et Tallinnas tuleb teha mitu peatust, et kõik osalejad jõuaksid just neile määratud kogudustesse. Me saame tagada bussidele kokkutuleku ajaks parkimiskoha, aga me ei paku bussijuhtidele eraldi majutust.

Programm

Laupäev, 28. detsember 2024
8:00-11:00 Osalejate saabumine. Nad võetakse vastu neile määratud kohalikes kogudustes, seejärel minnakse külalisperedesse.
15:30 vajadusel kohtumine kogudustes, et ühiselt õhtusöögile ja palvusele minna
17:30 õhtusöögi jagamine (järgmiseks päevaks antakse ka lõunasöögipakk).
19:00 õhtupalvus (kestab umbes kuni 20:15), seejärel minnakse kella 21-22 vahel tagasi külalisperedesse.

Pühapäev, 29. detsember
Hommikusöök peredes
11:00 pühapäevane jumalateenistus kogudustes
13:30 piknik-lõunasöök kesklinnas
14:30 töötoad kesklinnas
17:30 õhtusöögi jagamine (järgmiseks päevaks antakse ka lõunasöögipakk)
19:00 õhtupalvus, misjärel minnakse kella 21-22 vahel tagasi peredesse.

Esmaspäev 30. ja teisipäev, 31. detsember
Hommikusöök peredes
09:00 hommikupalvus ja programm kohalikes kogudustes
12:30 lõunasöögi söömine teel kesklinna (lõunasöögipaki saavad osalejad eelmisel õhtul)
13:00 keskpäevapalvus kesklinna kirikutes
14:30 töötoad erinevatel teemadel, nagu usk ja sisemine rahu, sotsiaalne vastutus, kultuur ja kunstilooming
17:30 õhtusöögi jagamine (järgmiseks päevaks antakse ka lõunasöögipakk)
19:00 õhtupalvus, seejärel minnakse kella 21-22 vahel tagasi peredesse.
Teisipäeval, 31. detsembril toimub kell 23:00 palvus rahu eest kohalikes kogudustes, sellele järgneb "rahvaste festival", pärast mida peaksid osalejad naasma peredesse kella 2ks öösel.

Kolmapäev, 1. jaanuar 2025
Hommikusöök peredes
10:00 hommikupalvus või jumalateenistus ja hüvastijätt vastuvõtvas koguduses
13:00 lõunasöök külalisperedes
16:00 koduteele asumine

Katoliiklik armulaud
Enamik vastuvõtvatest kogudustest on protestantlikud. See on hea võimalus neid tundma õppida. Katoliiklikku armulauda jagatakse kõigile soovijatele iga päev enne õhtupalvust.

Registreerumine

Registreeri siin
Registreeruda saab 30. novembrini.

Osalustasu

Osalejatel palutakse panustada kulude (toit, transport, logistika jms) katteks. See summa oleneb sellest, millise elatustasemega riikidest osalejad saabuvad.
Mis puudutab eestlasi, siis loomulikult on kõik palvused ja töötoad tasuta ja ei vaja registreerumist. Aga kui te soovite ka süüa, siis oleks teil vaja registreeruda. Me palume neil, kes on väljaspoolt Tallinna, tasuda 50 € (hinna sees on ka transpordipilet) ja Tallinna elanikel tasuda 30 € (neil on ilmselt olemas juba oma transpordikaart).

Neile osalejatele ja grupijuhtidele, kelle amet ja sissetulek võimaldab rohkem panustada, on soovituslik tasu 80 €.
Kui te saabute juba 26. detsembril, et abistada ettevalmistustega, on osalustasu suurus sama.

Osalustasu oleks vaja maksta kaardiga enne 8. detsembrit 2024 meie registreerimisvormi kaudu. Kui te tahate teha pangaülekannet, palun võtke ühendust aadressil meetings taize.fr, et saada pangakonto number. NB! Me ei saa teha tagasimakseid! Kohe pärast krediitkaardiga makse tegemist saate automaatse tõendi makse kohta. Kui teil on vaja ka tšekki kulutuste tõendamiseks, siis küsige seda kohe maksmisel, hiljem ei saa me seda teile anda.

Reisimine

Kui keegi eestlastest tuleb kodumaale kaugemalt, siis neile infoks, et bussid Tallinnasse on organiseeritud:
Varssavist: https://katolicydlasrodowiska.pl/eu... Edasi-tagasi pilet: €135
Berliinist: https://www.regenbogen-tourservice....

Need, kes tulevad lennukiga, saavad kasutada AirBalticu soodustust: Euroopa kokkutulekule reisijad (24. detsembri ja 5. jaanuari vahel), saavad kasutada allahindluskoodi TAIZETLL24.

26. detsember - abiliste saabumine

Me vajame vabatahtlikke, kes tuleksid kohale kaks päeva varem. Eriti need, kes mängivad mõnda instrumenti või soovivad laulda kooris. Samuti on vaja abi erinevate praktiliste tööde juures, nagu toidujagamine, koristamine, palvuste ettevalmistamine, transport, töötoad jms. On võimalus abistada ka vastuvõtvates kogudustes palverändurite tervitamisel, palvuste ettevalmistustega ja hommikuprogrammis.

26. detsembril toimub saabujate vastuvõtmine kella 9-13 vahel Tallinna kesklinnas. Sealt saate esialgse info ning teid saadetakse vastuvõtvatesse kogudustesse. Reedel, 27. detsembril pannakse kokku töömeeskonnad, toimuvad proovid koorile ja muusikutele, valmistutakse osalejate vastuvõtmiseks kogudustes Tallinnas ja linna lähiümbruses.

Mida kaasa võtta?

Kontrollige, et teil on olemas kehtiv kindlustus (tsiviilvastutuskindlustus), eriti kui tulete väljaspoolt Eestit.
Vajalik on ka tervisekindlustus, kontrollige, et ka see on olemas.
Kehtiv reisidokument (ID-kaart või pass) ning selle koopia
Sussid (nii kodudes kui koolides on vahetusjalatsid vajalikud)
Telefon koos laadijaga
Istumispadi või -alus
Fotod oma perest, grupist, kirikust (eriti, kui tulete Eestist kaugemalt)
Perele kingitus või külakosti
Magamiskott ja -matt
Vajaminevad ravimid

Ohutus

Palun lugege tähelepanelikult ohutuse kohta käivat infot siit: Safeguarding. Seda täiendatakse kokkutuleku lähenedes.

Ettevalmistus

Sotsiaalmeedias leiate sildi @taizetallinn alt uudiseid ja fotosid ettevalmistusest.
Videoesitlus: Multimeediavahendid
Loe, kuidas tutvustatakse Eestit teistele: Usalduse palverännak jätkub Läänemere kaldal
Ka Taizé kodulehelt võib järgnevate nädalate ja kuude jooksul leida täpsemat materjali ettevalmistuste kohta.

Multimeediavahendid

Pia — 2024-01-02T18:33:14Z

Video

Ametlik logo

Flaier

■ PDF dokument avaneb jagatud kaustas

Usalduse palverännak jätkub Läänemere kaldal

Pia — 2024-01-01T19:52:08Z

Hellitades lootust tulevikuks

Läänemeri, mis asub Skandinaavia, Balti riikide, Poola, Saksamaa ja Venemaa vahel, on põhjaeurooplastele otsekui teeristiks. Pärast Ukraina sõja puhkemist on see piirkond mõneti eriliselt puudutatud. Erinevate riikide noored, kes tulevad siia palvetama, arutlema ja mõtteid vahetama, aitavad väljendada Euroopa noorte pühendumust ehitada Euroopa maailmajaost taas niisugune ühine kodu, mille tulevikuks on rahu.
.

Külalislahkus: ülesehitava usalduse jagamine

Kui sa palud kelleltki külalislahkust, ütleksid sa neile otsekui: „Ma usaldan end teie kaitse ja hoole alla“ ja ning need, kes sind vastu võtavad, ütleksid justkui: „Me ei karda teid, me oleme teie jaoks olemas. Me tahame, et te tunneksite end siin kui kodus!“ Kokkutulekul osalejaid võtavad vastu kõikide konfessioonide kogudused ja pered. Eesti on alates sõja algusest võtnud vastu üle 65 000 pagulase Ukrainast, kusjuures nende endi rahvaarv on vaid 1,4 miljonit – see on suurim Ukraina põgenike suhtarv kogu Euroopa Liidus.

Laulev rahvas

Just Laulva Revolutsiooni nimi anti samm-sammulisele vägivallatule protsessile, mis päädis Eesti iseseisvuse taastamisega 1991. aastal. Laulmine on alati olnud eestlastele ühendavaks jõuks, ka siis, kui nad olid 50 aastat nõukogude võimu küüsis. Eesti liitus Euroopa Liiduga 2004. aastal. Eesti pindala on 45 228 ruutkilomeetrit ning 294 km tema piirist on ühine Venemaaga. 26% Eesti elanikest on slaavi päritolu, enamik neist venelased.

Tiigrihüppest digitaalühiskonnani

1990. aastatel otsustasid Eesti juhid kasutada tehnoloogia viimast sõna, et riigi kodanike elu lihtsustada. Tänaseks on kõik suhtlus erinevate ametkondadega digiteeritud. Programmeerimist õpitakse juba lapseeas. 4% Eesti tööjõust on IT-sektoris ning see moodustab 7% RKP-st. See kontekst aitab meil mõtiskleda, kuidas kasutada tehisintellekti, IT vahendeid ja teisi tehnoloogiaid, mille aluseks on tugev inimteadus ning isikuid ja kogukondi ülesehitav eetika.

Tunnistades Kristust tänapäeva mittereligioosses ühiskonnas

Eesti oli üks viimaseid nurki Euroopas, kuhu jõudis kristlus 12. sajandil. Kuna Eesti liitus 16.sajandil reformatiooniga, on tänapäeval kohaliku kultuuri juured justnimelt luterlikus ja alates 19. sajandist ka õigeusu traditsioonis.

Tänapäeval väidab 80% noortest, et nad ei ole seotud ühegi religiooniga. 70% noortest täiskasvanutest väidab, et nad ei palveta kunagi. Tallinna kokkutulekul osalemine on võimalus otsida Ülestõusnud Kristust ja olla tema tunnistajaks. Kas pole meidki, nagu tühja haua juurde tulnud naisi, keda saadeti otsima „nende eele Galileasse läinud Jeesust“, kutsutud jätma oma mugavustsooni selja taha ja otsima neid, kes elavad andestuse, rahu ja õigluse vaimus väljaspool kiriklikke institutsioone? Tallinnas kohtume ja kuulame inimesi, kes on pühendunud teiste teenimisele, solidaarsuse loomisele ja teiste inimeste elu paremaks ja ilusamaks muutmisele...

Kogedes kõikide ristitute ühtsust

Me kogeme kõikide ristitute ühtsust erinevates kristlikes traditsioonides. Erinevad kirikud, kes esindavad ühiskonnas vähemust, igatsevad kõneleda ühehäälselt ning teha koostööd, et teha oma hääl kuuldavaks. Eesti Kirikute Nõukogu toob kokku kümme suuremat konfessiooni ning kutsub Taizé Vennaskonda Tallinna kokkutulekut ette valmistama. Kokkutuleku ajal toimuvad keskpäevased palvused erinevate konfessioonide kirikutes kesklinnas.

Taizé ja Eesti

Taizé Vennaskonna ja Eesti kristlaste suhted ulatuvad 1970. aastatesse, mil Soome poeet Anna-Maija Raittila-Nieminen külastas Eesti kristlasi ning andis neile Taizés toimuvast teada. Neil aastatel said Taizéga kontaktis olnud vene noored osaleda suvelaagrites, mida korraldas luterlik Teoloogia Instituut Tallinnas. Eesti noored hakkasid regulaarselt Taizés käima ning Euroopa kokkutulekutel osalema 1989. aastal. 1990. aasta mais võttis 250 noort eestlast osa Põhja-Euroopa kokkutulekust, mida Taizé Vennaskond oli kutsutud korraldama Rootsis Linköpingis.

Pilt: Raigo Tõnisalu

47. Euroopa Kokkutuleku väljakuulutamine

Pia — 2024-01-01T18:27:20Z

30. detsembri 2023 õhtul andis Vend Matthew Ljubljanas teada, et järgmise aasta lõpus toimub Euroopa kokkutulek Eesti pealinnas.

Pärast teadaannet andis Vend Matthew kõnelemisjärje kolmele Eesti kirikute esindajale:

Ma annan sõna pastor Ove Sanderile, et ta saaks teid kõiki kutsuda Tallinnasse 28. detsembrist 2023 kuni 1. jaanuarini 2025:

Armsad õed ja vennad Kristuses! Mul on rõõm ja eesõigus kutsuda teid kogu südamest järgmisel aastal Tallinnasse Taizé Euroopa Kokkutulekule. Eesti on väike riik, aga siin on palju suure südamega inimesi. Eesti ei ole rikas raha poolest, küll aga kultuuri poolest. Eestit peetakse üsna sekulariseerunud riigiks, kuid siin leidub palju sügavalt usklikke ja Kristusele pühendunud inimesi. Toogu see järgmine kokkutulek Tallinnas, nagu siingi Ljubljanas, meid lähemale üksteisele ja Jumalale, aidates meil kasvada ühises kutsumuses võtta vastu Tema saabuvat kuningriiki. Seniks aga jäägu meie kõikidega Isa armastus, Poja halastus ja Püha Vaimu ühtsus.

Triin Salmu vastutab noortetöö eest Eesti Evangeelses Luterlikus Kirikus: Mida tähendab olla Eestis kristlasest noor?

See tähendab, et sa paistad teiste inimeste seas silma. See tähendab, et sa tunned end väljaarvatuna ja isoleerituna teistest noortest su ümber - näiteks koolis. Aga see annab ka võimaluse olla teiste jaoks eeskujuks Jeesuses. Ühiskonnas vähemuses olemine loob teiste kristlastega teatud ühtsustunde, mis ületab kogudustevahelised piirid, seda eriti just noorte seas.

Pastor Tiina Klement on käinud mitmed aastad Taizés: Mida tähendab see kokkutulek Eesti kirikutele praegusel ajal?

Armsad vennad ja õed! Ma olen väga õnnelik, et järgmine Euroopa kokkutulek toimub mu kodumaal. Kokkutulek, kus tuhanded noored kogunevad palveks ning jagavad oma usku ja räägivad oma elust üksteisele, on Eesti noortele suureks toeks ja inspiratsiooniks. See tõstab üles meie rahvast ja annab meie kirikule lootust tulevikuks. Kuna me oleme väike riik, teevad kõik erinevad kirikud koostööd – sellest saab nähtav märk Kristusest kui ühest ihust ning see on ka tunnistuseks Jumala ligiolust kogu ühiskonnas. Te olete kõik väga teretulnud! Jumal õnnistagu teid!

Foto : Taizé Ljubljana

Regulaarsed palvused Taizé lauludega

Jean-Patrick — 2021-08-13T13:31:00Z

Järgnevates kohtades Eestis toimuvad regulaarsed palvused Taizé lauludega. Olete teretulnud nendega ühinema!

Regulaarsed palvused Eestis

Tallinn

Kaarli kirikus (Toompuiestee 4) toimuvad palvused Taizé lauludega igal esmaspäeval kell 18.00.
Info: Annely Neame

Tallinna Pühavaimu kirikus (Pühavaimu 2) toimuvad palvused Taizé lauludega iga kuu viimasel teisipäeval kell 19:00.
Info: 646 4430 (kantselei)

Mustamäe Maarja Magdaleena kirikus (Kiili 9) toimuvad palvused Taizé lauludega iga kuu viimasel reedel kell 19.00.
Info: Tiina Klement

Tallinna Peeteli kirikus (Preesi 5) toimuvad palvused Taizé lauludega igal kolmandal kolmapäeval kell 18.00.
Info: Kaimo Klement, 5219834

Tartu

Tartu Pauluse kirikus (Riia 27) toimuvad keldrikorruse krüptisaalis palvused Taizé lauludega igal neljapäeval kell 17.30.
Info: Andrus Mõttus

EMK Tartu Püha Luuka koguduses (Vallikraavi 16A) toimuvad liturgilised õhtupalvused Taizé lauludega igal kolmapäeval kell 17.00.
Info: Priit Tamm

Tartu Vanglas (Turu 56) toimuvad palvused Taizé lauludega kord kahe kuu jooksul laupäeviti. Abilised on palvuse meeskonda alati oodatud.
Info: Urmas Oras

Saku

Saku Toomase koguduses (Tallinna mnt 8) toimuvad palvused iga kuu viimasel reedel kell 20.00.
Kontakt: Magne Mølster, 59197802

Hiiumaa

Kassari kabelis toimuvad palvused Taizé lauludega iga kuu viimasel laupäeval kell 18.00.
Kontakt: Triinu Pihel

Nõo

Nõo Püha Laurentsiuse kirikus (Tartu maantee 2) toimuvad palvused iga kuu kolmandal reedel 19.30.
Kontakt: Katre Kruuse

Räpina

Räpina Miikaeli kirikus (Võõpsu mnt 7) toimuvad palvused Taizé lauludega igal reedel kell 19.00.
Info: Urmas Nagel

Infot Eestis toimuvate palvuste kohta saab ka lehelt www.laudate.ee.

Kui teil on veel infot regulaarsete palvuste kohta, siis palun andke meile teada E-maili kaudu ning pange kirja teemaks (subject) ‘Prayers in Estonia' või saatke info Pia Hanslepale.

Vend Alois palverännakul Tallinnas

Pia — 2016-12-23T12:23:51Z

Pärast Euroopa kokkutulekut Riias lähevad mõned vennad palvetama Leedu pealinna Vilniusse ning teised jällegi sõidavad Lätist põhja poole. Vend Alois tuleb koos 18 vennaga palverännakule Tallinnasse 2. ja 3. jaanuaril.

Kaks palvust Tallinnas

2. jaanuar 2017

19.00 Jaani kirikus - palvus, millele järgneb vestlusring

3. jaanuar 2017

19.00 Maarja Magdaleena koguduses, Mustamäel. Palvusele järgneb kohtumine kogudusega.

Kõik on teretulnud palvetama koos Vend Aloisi ja teiste Taizé vendadega.

Täpsema info saamiseks võtke ühendust Tiina Klementiga (tiina.klement hotmail.com) või Mari-Ann Oviiriga (mari-ann.oviir eelk.ee).

Eesti külastuse ajal kohtuvad vennad erinevate kirikujuhtidega ning külastavad Paldiski ja Klooga laagreid.

Taizés elavate pagulaste tunnistus

Pia — 2016-11-03T09:28:00Z

Kõigi pühakute päeva ajal käis Taizést läbi rohkem kui 5000 prantsuse noort kolmel järjestikusel nädalal. Teiste seas kohtusid nad ka saksa, belgia, hollandi, taani ja hispaania noortega, kes olid samuti Taizé künkal palverännakul. Lisaks sellele said nad kokku ka pagulasnoortega, kes on juba aasta Taizés elanud, ning ühe Iraagi perekonnaga.

Ahmed, 23-aastane Sudaani noor, ja Nemat, 25-aastane Afganistani noor, kirjutasid järgneva loo, et jagada oma kogemusi:

Minu nimi on Ahmed ja ma sündisin väikeses külas Darfuris, Sudaanis. Kui ma sain 11, hävitasid sõjaväelased mu koduküla. Rünnaku ajal õnnestus mul põgeneda, aga mu perekond pillutati laiali ja ma jäin üksi. Keegi viis mind põgenikelaagrisse, kus ma leidsin ühe oma onudest - tema viis mind Khartoumi lähedale. Hiljem sain ma teada, et mu isa sai rünnakus surma ning et mu ema, õed ja vennad sattusid Darfuri põgenikelaagrisse. Jäin oma onu juurde ja 2013. aastal sain võimaluse minna ülikooli õigusteadust õppima.

Khartoumis suhtutakse Darfurist pärit inimestesse rassistlikult ja mul oli ülikoolis palju probleeme. Mind kiusati taga, võeti vangi, piinati... See kõik oli nii raske, et ma läksin Liibüasse, kus ma töötasin neli kuud. Aga mulle ei makstud palka ja seal oli ka palju vägivalda. Kui siis mulle öeldi, et Euroopas leian ma rahu, võrdsuse, turvalisuse ja õigluse, otsustasin ma sõita paadiga üle Vahemere.

Tänan Punase Risti organisatsiooni ja päästeteenistust, kes aitas meil Itaaliasse jõuda! Aga ka selles riigis kasutati mind ära ja ma ei leidnud seda, mida olin lootnud. Laagrites soovitati mul minna edasi Prantsusmaale. Kui ma jõudsin Nice'i, oli väljas tänaval ööbimiseks liiga külm ja ma läksin politseisse. Nad lubasid mul ühes arestikambris öö mööda saata, aga ütlesid siis, et see pole hotell ja palusid mul lahkuda. Jõudsin Pariisi ja veetsin seal kolm ööd silla all raudteejaama lähedal. Kui ma haigeks jäin, soovitasid mõned aafriklased mulle Calais'se minna, kust ma võiksin leida mõne organisatsiooni, kes mind aidata saab. Calais's öeldi mulle, et nad saavad mind majutada, kui ma oleksin nõus bussiga ühte teise Prantsusmaa piirkonda sõitma.

Ma olin nõus ja istusin bussi, kust leidsin teise sudaanlase, keda ma ei tundnud. Pärast 11 tundi sõitu jõudsime ühel väga udusel õhtul ühte väikesesse külla. See oli Taizé. Me kartsime ja ei tahtnud bussist välja tulla! Lõpuks tulin bussist maha, et vetsu minna ja kui ma tagasi tulin, oli buss läinud! Meid võttis vastu kohalik külavanem ja külarahvas ning vennaskonna vennad ja ühe organisatsiooni esindajad. Ja just selles külas algas minu elu uus lugu.

Päev-päevalt õppisime küla ja selle elanikke tundma. Inimesed tulid meile külla, aga me ei saanud neist aru, sest me ei rääkinud prantsuse keelt! Suur tänu vabatahtlikele, kes tulid meile prantsuse keelt õpetama.

Calais'st saabunud grupis olime kõik moslemid, aga meie jaoks ei olnud see mingi probleem, et meid võttis vastu kristlik kogukond. Meile anti paik, kus saime oma palvusi pidada ja meid respekteeriti. Mõnikord oleme käinud ka kirikus, et näha, kuidas teie palvetate, mõnikord on vennad jällegi meid mošees külastanud. Me elame koos rahus.

Leidsime suurepärase perekonna. Üks vendadest on meie jaoks nagu vanem vend, meil on ka ema ja onu külaelanikest koosnevas peres. Ja igaühele meist on toeks ka üks kohalik pere. Nädala eest käisin ma Clunys koos oma adopteeritud perega ja ma tänan neid väga kogu nende suure abi eest.

Mis kõige tähtsam, me oleme saanud ka oma asüülitaotlusele ka positiivse vastuse. Sain juba enne suve algust pagulase staatuse, nii et ma töötasin suvel kolm kuud põllumajanduslikus ettevõttes. See võimaldas mul natuke raha kõrvale panna, nii et nüüd saan õpingutele pühenduda.

Olen elanud Taizés peaaegu aasta ning olen saanud sõpru kogu maailmast. Ma ütleksin teile, et ärge kartke kohtuda nendega, kes on teist erinevad.

Ahmed

— -

Minu nimi on Nemat ja ma tulen Afganistanist. Olen elanud peaaegu aasta Taizé Vennaskonna keskel ning kolisin just naaberkülla, Ameugnysse, väikesesse korterisse, mille üürisin. Töötan ehitusfirmas.

Ma olen pärit väikesest külast Põhja-Afganistanis. Elasin seal koos oma vanemate ja õdede-vendadega. Töötasin oma isa poes. Aga ebakindluse ja terrorihirmu tõttu läksin tööle politseisse riigi teise piirkonda.

Ühel päeval sõitsin koos teiste politseinikega autos, kui korraga plahvatas tee peal pomm - kolm mu kolleegi said surma, mina ja üks teine saime tõsiseid vigastusi. Olin pikka aega koomas ning jäin kolmeks kuuks haiglasse. Hiljem ründas Taliban mu koduküla ja hävitas meie perekonna maja - kaks mu vendadest ning üks onupoeg said surma. Ülejäänud perel õnnestus põgeneda ning mägedesse minna.

Ma olin nii hirmul, et otsustasin minna Euroopasse. Läksin jalgsi läbi Afganistani, kõndides öösiti ja magades päeval metsas. Seejärel sõitsin kitsas veokis, mis oli täis tuubitud kümneid inimesi. Jõudsin Kreekasse pärast kaheksatunnist sõitu väikeses plastmasspaadis, kus oli peale minu veel rohkem kui 50 inimest. Euroopas sõitsin bussi ja rongiga ning liikusin ka jalgsi. Lõpuks olin läbinud 11 riiki, enne kui jõudsin 25. novembril 2015 Prantsusmaale. Mu rännak kestis kolm kuud.

Kõigepealt olin Pariisis, seejärel nädala Calais's. Tulin Taizésse 4. detsembril koos kahe afgaani ja kolme sudaanlasega. Siit leidsime veel seitse sudaanlast. Kahe päeva pärast soovisid ülejäänud kaks afgaani lahkuda ning ma jäin üksi koos kümne sudaanlasega. Ma ei rääkinud ei inglise ega prantsuse keelt, nii et mul oli teistega väga raske suhelda. Aga nad võtsid mind nii soojalt vastu, et koos Taizé vendade ja külaelanikega on neist saanud minu perekond.

Ma olen moslem ja tunnen end siin kristlaste seas väga hästi. Me kõik palvetame Jumala poole. Ma tunnen end Taizés nagu kodus! Aga kui minu kodumaal ühel päeval rahu ja turvalisus taastatakse, tahaksin muidugi tagasi minna.

Nemat

— -

Eman, iraagi pereema, kõneles samuti kokkutuleku ajal noortele. Ta kirjutab:

Minu nimi on Eman AL CHOCHONA. Ma elan Ameugnys koos oma abikaasa Mithaqiga ja meie kahe pojaga - 7-aastase Manueli ja 4-aastase Nooriga. Me oleme Iraagi kristlased Süüria ortodoksi kirikust. Elasime Bartellas, väikeses linnas, mis asub Mosuli lähedal Niinive tasandikul ja kus on suur kristlaste kogukond.

2014. aasta juunis vallutas Islamiriik Mosuli. Seejärel ründas Islamiriik kurdi peshmergat, kes oli seni Bartellat kaitsnud. 5. augusti öösel pidime maha jätma oma maja ja kogu oma vara. Põgenesime koos teiste Bartella elanikega Erbilisse Iraagi Kurdistanis. Alguses magasime me põrandal, seejärel saime endale telgi, hiljem aga haagiselamu, mida jagasime ühe teise perega. Novembris aga saime elama asuda kolmetoalisse korterisse, mida me jagasime veel kahe perekonnaga. Me sõltusime kõiges mittetulundusühingute ja kirikute abist. Me ei leidnud tööd. Elu oli väga raske - lapsed ei saanud koolis käia, tulevikuks polnud mingeid väljavaateid ning me kartsime pidevalt, et meid sunnitakse sealtki põgenema.

Nõnda ei jäänud meil muud üle kui Iraagist lahkuda. 2015. aasta jaanuaris võtsime ühendust pagulasest sõbraga Prantsusmaal. Just tema saatis meie toimiku ühe Pariisi ühingu kaudu Taizé Vennaskonnale. Vennad hoolitsesid selle eest, et saaksime loa tulla Prantsusmaale, ning 2015. aasta juunis saimegi Prantsusmaa viisa ja lennupiletid. Saabusime Prantsusmaale 12. juunil 2015. Vennad aitasid meil saada pagulasstaatuse ning olid abiks ka kõikide administratiivsete toimingute juures. Nüüd me elame rahulikult Ameugnys; minu abikaasa käib tööl ja lapsed käivad koolis. Õpime prantsuse keelt koos külaelanikega, kes meid selles abistavad. Oleme tänulikud vendadele ja külaelanikele, kes meid vastu võtsid ja meid aitasid.

Praegu jälgime Mosulis toimuvat suure tähelepanuga ning meil on hea meel, et Iraagi armee suutis eelmisel nädalal Bartella vabastada, tunneme rõõmu, hoolimata uudistest, et paljud majad ja kirikud on rüüstatud. Aga meie elu on nüüd Prantsusmaal.

Eman

— -

Suvel andis 29-aastane Ibrahim kohtumisel Vend Aloisiga oma tunnistuse:
Brotherhood begins by listening to others

— -

Ka 26-aastane Hassan kõneles 18-35-aastastele pühendatud nädalal Lepituse kirikus:
article 20792

Lesbose saarel koos nendega, kes pidid hülgama oma kodumaa

Pia — 2016-04-20T09:49:32Z

Noor Portugali naine, Sara Sofia, kes oli mitu kuud Taizés vabatahatlikuna, töötab nüüd Lesbose saarel põgenikelaagris. Ajal, mil paavst Franciscus, patriarh Bartholomeos ja Ateena peapiiskop Hieronymos külastavad Lesbose saart, et kohtuda põgenikega, avaldame meie Sara Sofia kirjapanekud oma kogemustest.

“Ma olen vabatahtlik põgenikelaagris Lesbosel, Kreekas. Mu peamine töö on riiete, jalanõude ja hügieenivahendite jagamine inimestele, kes on läbi teinud ohtliku rännaku Türki ja Kreekasse väikestes plastmasspaatides, ohutusabinõuna seljas sageli vaid viletsad päästevestid.

Kuulen Lesbosele saabunud inimestelt sageli palju lugusid ja need lood jäävad minuga veel kauaks pärast seda, kui need inimesed ise on saarelt lahkunud ja jätkanud oma rännakut Euroopa mandriosas, otsides paika, kus neid vastu võetaks.

Kohtusin väikese poisiga Iraanist, kelle unistuseks oli leida Euroopas sõpru ja mängida tänaval jalgpalli. Ta küsis minult, mis ma arvan, kas inimesed on tema vastu Euroopas kenad ja kas ta saab seal kooli minna.

Kohtasin ka naist, kes reisis koos oma pojaga ning keda inimkaubitsejad olid korduvalt vägistanud. Need mehed olid tarvitanud ta poja kallal psüühilist vägivalda ja andnud pojale uimasteid. Naine kõneles, kuidas ta oli mitmel korral püüdnud leida endas julgust tappa iseennast ja oma poeg, et lõpetada piinad, mida nad pidid kannatama, põgenedes oma sõjast lõhkikistud kodumaalt.

Ühel päeval joonistasin koos mõnede lastega pilte ja üks tüdruk ulatas mulle pildid, mille ta oli just teinud. Üks neist kujutas tema peret nende kodus, mille peale langesid pommid. Teine kujutas paati, millega nad üle mere tulid - inimesed selles nutsid ning osa inimesi uppus meres.

Mul on raske oma siinseid kogemusi sõnadesse panna. Mõnedel öödel on mu tööks leida soojasaamise võimalusi 200 inimesele, kes ootavad laagrisse registreerimist, seistes järjekorras, kui õues on miinuskraadid ja sajab lund. Teisel päeval pidin ma keelduma kingade andmisest lastele, kelle jalad olid märjad ja külmad, sest mul oli vaid kaks paari kingi järel ja ma tahtsin neid hoida lastele, kellel pole üldse kingi. Teinekord keeldusin ma vett andmast täiskasvanutele, sest mul oli vaid 3 veepudelit järel ja ma tahtsin neid hoida imetavatele emadele. Mõtlen, kui sageli tulevad need otsused mind mu elus kummitama.

Kord küsis üks põgenikust mees mu käest: "Kas sa tead, et sa aitad moslemeid?" Ma arvan, et ta ilmselt ootas, et ma lõpetan tema abistamise hetkel, mil ma tema religioonist teada saan. Kuidas ma saan talle selgitada, et ei ole olemas "sind" ja "mind", vaid ainult "meie"? Ma arvan, et just see aitab mul edasi minna."

Nagu Vend Alois teatas ülestõusmispühade eelõhtul, “pakume me sellel aastal igal nädalal võimaluse kohtuda noortega, kes on abistavad erinevates riikides olevaid pagulasi. Ja nädalal 28. augustist 4. septembrini, mis on reserveeritud 18-35-aastastele noortele, on tervelt üks mõtiskluste seeria pühendatud rändetemaatikale."

Fotod

Pia — 2015-11-17T08:47:39Z

Pagulasi saates

Pia — 2015-09-30T08:44:29Z

Ferenc, pereisa, kes on aastaid elanud Taizés ja aidanud seal noori vastu võtta, läks kohtuma pagulastega, kes kümnete tuhandete kaupa Ungarisse saabuvad. Ungarlasena valmistab ta ette kolme vabatahtlikku Taizést, kes elaksid mõned nädalad “Väikese ajutise kogukonnana”. Ta kirjutab:

foto: Kristóf Hölvényi

Saabusime koos noore fotograafist sõbra Kristófiga lõuna paiku piirile, mis eraldab Ungarit Serbiast. Kohe väikese rahuliku Röszke küla külje all laius korraga mõlemal pool kruusast külateed kahe-kolme hektari suurune põgenikelaager. Seal oli igat värvi telke, mõned neist suuremad, lisaks oli kaks naaberfarmist toodud kasvuhoonet ehitatud ümber magalateks, samuti oli seal nelikümmend välikäimlat ning muljetavaldav hulk inimesi. See oli pagulaste saabumise ja vastuvõtmise punkt Ungaris. Külale kõige lähemal asuva sissepääsu juures reguleerisid kaks sakslasest vabatahtlikku liiklust ning saatsid kõik autod ajutisse parklasse põllul. Nad lasid sisse vaid (mõned) Ungari politseiautod, meditsiinisõidukid ning erinevate ettevõtete autod, mis tõid pagulastele toitu ja muud vajalikku kraami.

foto: Kristóf Hölvényi

Raudteel, mis läheb põiki üle väikese sillutatud raja, ei ole rong sõitnud juba aastaid. Õnneks, sest inimeste vool on tihe ja lakkamatu. See meenutab veidi gruppide saabumist Euroopa kokkutulekule - katkematu palverändurite rivi, kes saabuvad jalgsi lõunast ning suunduvad põhja poole.

Mind jahmatas kohe, kui palju oli lastega peresid - mõnedel olid väikelapsed vankrites, mis polnud raudteeliipritel sõitmiseks kuigi praktilised; samuti, kui palju oli rasedaid naisi, vanaemasid ja eakaid mehi, kellele nooremad toeks olid. Seisin seal oma pool tundi, neelates pisaraid, suutmata sõnagi öelda ja suutmata end liigutada. Nende seljakotid olid reeglina märksa väiksemad kui Taizésse nädalaks tulevatel noortel. Paremini varustatud inimestel olid matkakotid, aga paljudel olid kaasas vaid kilekotid, otsekui tuleksid nad lihtsalt supermarketist koju.

Kõndisime koos Kristófiga Serbia piirini põgeniketulvale vastu. Nad nägid välja kurnatud ja hirmul, aga naeratasid kohe, kui kuulsid esimesi sõnu, mida me suutsime öelda araabia või inglise keeles: "marhaban, assalamu aleikoum, welcome..." Mõned meetrid enne piiri, Ungari poole peal, oli kohutav raudaed - häbimüür, mis ehitati 25 aastat pärast Raudse Eesriide langemist. Sel päeval oli see koht, kust raudtee läbi tuli, veel avatud, ning just sealtkaudu inimesed läbi tulidki. Jalutasime mõned sajad meetrid Serbia poole peale. Piirivalvurid ja mõned Ungari sõdurid vaatasid meid ilma midagi ütlemata, aga Serbia poole peal ei näinud me mingeid võimuesindajaid. Kahe riigi piir oli maailma meedia tähelepanu keskmes ning me võisime näha väga erinevate televisioonikompaniide kaameraid...

foto: Kristóf Hölvényi

Ungaris tagasi olles rääkisin ma inimestega ÜRO Pagulaste Ülemvoliniku Ameti Ungari esindusest. Nad olid tulnud Budapestist ja korraldasid väraval loendust. Nende seas oli ka üks Süüria naine, kes pidevalt kordas araabia keeles uutele tulijatele kõige olulisemat informatsiooni: "10 minuti pärast jõuate esialgsesse vastuvõtvasse laagrisse, seal antakse teile süüa, arstiabi, puhkamiseks isiklikud telgid, riided, jalanõud, tekid, kui soovite seal öö veeta... seejärel viivad Ungari sinised bussid teid põgenikelaagrisse, kus te saate esitada avalduse asüüli saamiseks."

Dublini leppe kohaselt, millest Ungari püüdis enam-vähem kinni pidada, peab pagulane tegema asüülitaotluse esimeses Euroopa Liidu riigis, kuhu ta saabub. Ta peab täitma vastava vormi ja jätma oma sõrmejälje. See viimane punkt hirmutas paljusid inimesi... Laupäeval, 12. septembril, toimetasid Ungari võimud 4500 inimest bussiga erinevatesse põgenikelaagrisse. Sellele võrdluseks sosistas õhtul kell 10 ÜRO agentuuri esindaja meile kõrva, et nemad olid kokku lugenud 11 000 saabujat! Need, kes ei läinud bussiga, läksid läbi maisipõldude, mis olid sel aastal eriti kõrged. Mõned läksid otse smugeldajate juurde, kes ootasid lähedalasuvas bensiinijaamas (1,5 km). Nad pakkusid ka meile võimalust minna Budapesti (umbes 220 km) 100 euro eest. Viini või Münchenisse transportimise hindu ei õnnestunud meil teada saada. Kõige vaesemad jätkasid rännakut jalgsi lähima rongijaama suunas, aga sageli peatasid neid politseinikud, kes piirkonnas patrullisid.

Hämmastav oli näha, kuidas vastuvõtulaager oli korraldatud ilma keskse koordineerimiseta ning kuidas erinevad organisatsioonid töötasid koos. See oli taas üks pilt Ungarist ja Kesk-Euroopast, mida meedia ei ole suutnud alati edasi anda. Nägin, kuidas Budapestist saabusid autodega noored, kes küsisid, kas nad saavad kuidagi aidata. Viis minutit hiljem oli neil särgi peal silt "vabatahtlik" ning nad jagasid toitu või korjasid üles prügi, mis kõrgus mägedena laagri servades. Olen kindel, et Ungari ühiskonnas on hakanud toimuma midagi väga olulist ja et paljud tahaksid edaspidigi anda konkreetset toetust ja abi pikaajalistele pagulastele. Jah, tõsi on see, et mõned poliitikud mängivad kohutavat poliitilist mängu, kus kõige olulisemaks asjaks on saabuvad valimised. Jah, Ungari piiskoppidel on raskusi paavst Franciscuse sõnade tõlgendamisega. Jah, ühiskonnas on tõelised hirmud, mida on vaja ära kuulata ja mõista. Aga samas oli seal nii palju head tahet, nii palju inimesi tänavatel, rongijaamades ja piiril, kes tulid spontaanselt pagulastele oma abi pakkuma. Kõik need inimesed on näidanud, et külalislahkus ei ole tühi sõna ja et see on meie ühiskonnas endiselt olemas.

Noored vabatahtlikud Taizést, kes saabusid pärast 15. septembrit, mil Ungari võimud sulgesid piiri, ei näe enam tõenäoliselt suuri põgenikehulki läbi riigi minemas, nagu see on olnud viimased kolm või neli nädalat. Aga mõned on ikka seal, mõned pöörduvad tagasi või saadetakse tagasi Ungarisse teiste Euroopa riikide poolt, teised tulevad aga jätkuvalt Serbia, Horvaatia ja Rumeenia poolt. Smugeldajad teenivad suuri varandusi. Nõnda arvasime me, et kõige kasulikum oleks praegu toetada programmi, mille alustasid jesuiidid: "Hospes venit, Christus venit". See on programm, mis püüab:
1. Koguda annetusi pagulaste aitamiseks, andes neile seega esmast abi.
2. Osaleda dialoogis Ungari ühiskonnaga.
3. Aidata kaasa nende pagulaste integreerimisele, kes esitavad oma asüülitaotluse Ungaris.

Käimasolev projekt

Konkreetselt järgmisest nädalast alates lähevad Taizé vabatahtlikud iga päev endisesse lastekodusse Budapesti põhjaosas, kuhu on kogunenud kõik alaealised pagulased, kes on saabunud Ungarisse ilma vanemateta. Vabatahtlikud loodavad aidata neid lapsi, kes on kõik kaotanud, ning soovivad muuta nende päevad kaunimaks.

« Hospes venit, Christus venit »

Taizé

Praktiline info ja programm

Kuupäevad

Kes võivad osaleda?

Majutus

Saabumispäeval

Programm

Registreerumine

Osalustasu

Reisimine

26. detsember - abiliste saabumine

Mida kaasa võtta?

Ohutus

Ettevalmistus

Multimeediavahendid

Video

Ametlik logo

Flaier

Usalduse palverännak jätkub Läänemere kaldal

Hellitades lootust tulevikuks

Külalislahkus: ülesehitava usalduse jagamine

Laulev rahvas

Tiigrihüppest digitaalühiskonnani

Tunnistades Kristust tänapäeva mittereligioosses ühiskonnas

Kogedes kõikide ristitute ühtsust

Taizé ja Eesti

47. Euroopa Kokkutuleku väljakuulutamine

Regulaarsed palvused Taizé lauludega

Regulaarsed palvused Eestis

Tallinn

Tartu

Saku

Hiiumaa

Nõo

Räpina

Vend Alois palverännakul Tallinnas

Taizés elavate pagulaste tunnistus

Lesbose saarel koos nendega, kes pidid hülgama oma kodumaa

Fotod

Ettevalmistused kokkutulekuks

Kokkutuleku ajal

Pagulasi saates

Käimasolev projekt