Taizé

Kuu piiblimõtisklus

András — 2026-05-31T22:00:00Z

Need piiblimõtisklused on mõeldud Jumala otsimiseks vaikuses ja palves meie igapäevase elu keskel. Leia päeva jooksul aega lugeda seda piiblikohta koos lühikese kommentaariga ja mõtle järgnevate küsimuste üle. Hiljem võib kohtuda väike grupp 3-10 inimesest, et jagada seda, mida nad on avastanud ja ehk ka koos palvetada. - Meditatsioonid ja mõtisklused / inc-biblemed, NoUpdateMention

Lootus üle kogu lootuse

András — 2024-12-29T08:33:42Z

Kuulates Taizés ja mujal[1] noori, kes seisavad oma igapäevaelus suurte raskustega silmitsi, küsin ma endalt, kust leiavad nad jätkamiseks jõudu. See küsimus muutub eriti pakiliseks nende puhul, kes elavad mõnes sõjatsoonis.

Kust tuleb nende vastupidavus ja sihikindlus pealtnäha võimatutes olukordades? Kuulates sai mulle selgeks, et Jumala usaldamine võimaldab usklikel leida lootust. Ja Jeesuse ülestõusmise kaudu kasvab ka kindel teadmine, et surmal ei ole viimast sõna.

Usk ülestõusmisse annab lootust, et elu vaevad ei ole lõpp-punkt. Meid on kutsutud millekski enamaks. Just seda lootust tahtsid noored minuga jagada – lootust, mis on üle kogu lootuse, sest see toetub usule, et uus elu tuleb esile seal, kus kõik näib olevat kadunud[2].

Maarja hõiskas oma kiituslaulus: „Ta on näidanud oma käsivarre kangust, ta on pillutanud need, kes on ülbed oma südame meelelt. Ta on tõuganud maha võimukad troonidelt ja ülendanud alandlikke, näljaseid on ta täitnud heade andidega, ent rikkad saatnud minema tühjalt.“ (Luuka 1:51-53) Jah, olgu meil julgust laulda koos temaga ja palvetada, et olukorrad muutuksid. Ka siis, kui Jumal näib vaikivat, võib korraga avaneda uus tee[3].

Seni aga tehkem seda, mida suudame, isegi kui seda ei tundu olevat väga palju – püüdkem väljendada solidaarsust meie ümber olevate inimestega, kes on raskustes, sattunud sõjakeerisesse või on sunnitud oma kodumaalt lahkuma. Kas mitte just seesama solidaarsus ei võimalda meil loota üle kogu lootuse?

Järgnevad mõtisklused on saanud suuresti inspiratsiooni kohtumistest ja vestlustest noortega, kes on möödunud aasta veetnud sõja- või konfliktipiirkonnas. Olen väga tänulik neile, kes jagasid oma kogemusi ja mõtteid, samuti olen tänulik meie vennaskonna noorimatele vendadele, kelle targad nõuanded aitasid mu kirjapandut korrastada.

Julgus loota

Kui me igatseme usaldada Jumala armastust, tundub meile sageli, et see, mida me enda ümber näeme ja kogeme, läheb selle armastusega vastuollu. Me oleme kahe reaalsuse vahel – see, mis on juba antud ja see, mis on alles tulemas. See vahekoht ei ole alati väga mugav. Aga kui meie tulevikunägemus on suunatud lootuse täitumisele[4], vabastab see meis midagi.

Lootus vajab kannatlikkust. „Me loodame seda, mida me ei näe,“ (Roomlastele 8:25) ütleb apostel Paulus. Me küll pöörame pilgu Jumala täiusliku tuleviku poole, ent samal ajal on meist „väljaspool tülid, sees kartused“ (2. korintlastele 7:5). Kas suudame jääda niisuguses olukorras praegusesse hetke ja mitte selle eest põgeneda?

„Aabraham uskus, kui lootus näis lootusetu“ (Roomlastele 4:18). Aabraham, paljude usklike esiisa, lootis Jumala tõotusele rohkem, kui oleks inimlikult üldse olnud mõistlik loota. Tema ja ta naine Saara said tasuks selle, mis oli tundunud neile võimatu.

Ajal, mil prohvet Jeremija kodumaa oli sõjast laastatud, tema kaasmaalasi ähvardas küüditamine ning ta ise oli vanglas, investeeris ta tulevikku – ta ostis põllu, olles kindel, et Jumal ei hülga oma rahvast (Jeremija 32:6-15).

Niisugune lootuse väljendus muudab usu veelgi reaalsemaks. See on kindel usaldus selle suhtes, mis on veel nähtamatu ja isegi selgusetu. Kas me suudame hoida kinni niisugusest lootusest? Lõpuks avab see meile rõõmu allika[5]. Isegi inimlikult kõige keerukamates olukordades võib reaalsuseks saada see, mida me kunagi ei julgenud loota.

Täna tärkavad hämmastavad lootusealgatused[6] paljudes riikides, kus mässab sõda.

Kuulates lootuse kandjaid

Selleks, et paremini mõista, mida tähendab lootus, peame kuulama inimesi, kes elavad raskuste ja vägivalla keskel. Kas mitte just nende inimeste häälte läbi ei hakka Jumal meid juhtima?

Kui külastasin koos kahe vennaga Ukrainat, ütles üks kirikujuht mulle: „Palve loob meis ruumi, mis võimaldab tervenemist.“ Mind puudutasid tema sõnad väga. Kuigi ta seisab pidevalt oma rahva valudega silmitsi, näeb ta, et just oma seesmise elu kaudu saavad usklikud uuele avatud olla.

See on protsess, mis ei anna ilmtingimata kohe tulemusi, aga mis arvatavasti koos teiste teguritega avab väljapääsutee valudest ja muredest ülesaamiseks ja äratab lootuse, et inimkond leiab ükskord tee tervenemiseni. Palve annab jõudu jääda kindlaks ka kõige keerukamates olukordades[7]. See murrab hirmulained pimeduses, mis otsekui kõik endasse neelab.

Meile kirjutas üks Palestiina naine, kes elab Prantsusmaal, aga kelle pere on Gazas: „Armastus, mis kannab haavatuid ja nõrku, annab uut jõudu. See paneb mind mõtlema halvatud mehele[8] evangeeliumis, keda kandsid tema sõbrad ja nende usk. Palve on ka üks viis raskustele vastu seista ja see on minu jaoks oluline. Aga ma olen vaid inimene: pärast seda, kui kuulsin oma kahe pereliikme surmast, haaras mind viha, ma karjusin, ma nutsin... Kui ma taas rahunesin, teadsin ma, et Jumal on nende kannatuste ja ahastuse keskel meie ligi ja et Jumal kannab meid.“

Sel suvel, kui see naine Taizéd külastas, ütles ta: „Igal hommikul palun ma, et leiaksin jõudu armastada vihkamise asemel.“ Tema sõnad on nagu lamp teerajal.

Üks Aasia naine, kelle kodumaa on sõjast räsitud, ütles mulle: „Meie rahvas on kurnatud, ent me leiame lohutust evangeeliumist. Kui sageli pidi Jumala rahvas põgenema? Siiski ehitati üles kogukond, hoolimata sellest, kui raske oli olukord. Jumalal on ilmselt meie jaoks suuremad plaanid, aga me peame võtma ühe päeva korraga. Võimalus elada praeguses hetkes on kingitus ja märk sellest, et elu tuleb elada täiel rinnal. Palves leiame rahu allika, mis aitab meil üksteist julgustada, leides tähenduse jagamises ja solidaarsuses.“

Liibanonist kuulsin ma järgmisi sõnu: „Mu ema on tunnistuseks lootusest. Hoolimata kõigest on ta alati jalule jäänud. Just tema tõttu olen ma see, kes ma täna olen. Ta õpetas meile, kuidas uskuda Jumalat ja palvetada. Iga inimene, kes elab usaldusest peegeldab samuti usaldust, sest ta joob allikast ja temast saab tunnistaja.“

Kes on need lootuse tunnistajad, kelle võime leida ja keda kuulata oma eluolukordades? Avagem oma kõrvad, et kuulda, mida neil on öelda.

Püüeldes lootuse poole

Kuidas me reageerime, kui meie plaanid kukuvad läbi ja meie lootused purunevad? Jeesus annab meile lahenduse, kuidas jääda lootuse kandjaks. Kui Jeesus seisis suure hulga näljaste inimeste ees, läks tal nende suhtes „meel haledaks“, otsetõlkes „tema süda läks välja“ [9]. Ja ta leidis viisi, kuidas nende vajadusi rahuldada.

Kui me keeldume leppimast hädaolukordadega, võimaldab see lootusel meie sees kuju võtta. See on passiivse ootamise vastand, see tähendab pigem võitlust[10] – siin polegi muud võimalust. Isegi igatsus lootuse järele võib juhtida meid üle lävepaku, mis eristab inimesele võimalikku Jumalale võimalikust.

Kristuse antud lootus on meile eelaimduseks sellest, mis tuleb kord täiuses Jumala tulevikus. See lootus on nagu laeva ankur.[11] See hoiab meid mäslevas tormis kindlana. See võimaldab meil tegudega näidata ustavust Jumala kutse ja meile usaldatud inimeste vastu. See on ka otsekui kiiver[12], mis kaitseb meid tabada võiva ebaõnne vastu.

Taizé reeglites on kirjas, et me ei peaks kunagi leppima „skandaalidega, mis lahutavad kristlasi, kes küll agaralt kuulutavad ligimesearmastust, ent kelle vahel siiski on lahkhelid“. Vend Roger' jaoks ei olnud kristlastevaheline[13] ühtsus eesmärk omaette, vaid vahend, kuidas jõuda rahuni kogu inimkonnas.[14]

Tagasihoidlikud pukspuuhekid Taizé ümber, mida parasiidid on viimastel aastatel kahel korral laastanud, on korraga taas elule tärkamas. Näiliselt surnud taimedel on hakanud kasvama värsked võrsed, muutes halli roheliseks. Loodus võitleb ellujäämise nimel, peegeldades ja innustades meie endi võitlust lootuse nimel. Lootus, mida tunneme loodu suhtes[15] ja lootus, mille Jumala hea looming annab meile, käivad ühekoos lootusega inimkonna suhtes. [16]

Jäädes lootuse kandjateks

Lootust võivad nõnda kergesti lämmatada olukorrad, kus vastastikune mõistmine näib olevat võimatu. Kahtlustava õhkkonna loomine võib teisedki tõmmata usaldamatuse lõksu.

See võib juhtuda nii meie kogukondades, kirikutes, peredes kui ka kogu ühiskonnas ja riigis. Niisugused arengud võivad olla varjatud või nähtavad, ent need röövivad alati meilt jõu. Siiski on aegu, kus me peame ebaõiglusega silmitsi seistes kurjast lahti ütlema, nõnda et ükski inimene ei langeks enam teise ohvriks.[17]

Et jääda lootusrikkaks, vajame me üksteist. Lootus puhkeb õide siis, kui me oleme tähelepanelikud teiste inimeste vajaduste suhtes. Me näeme inimesi, kes isegi kõige suuremate ebaõnnestumiste keskel valivad elu, naeratavad ja pakuvad iga päev seda vähest, mida nad suudavad.

Lootus on seotud tõe[18] ja õiglusega. Kas siin on põhjuseks see, et need on kõik Jumala omadused? Kas ei näe me neid kõiki mitte Jeesuse elus, surmas ja ülestõusmises? Lootuse kasvatamine eeldab reaalsusega silmitsi seismist sellisena, nagu see on, ja reaalsuse nägemist Jumala tõotuste valguses[19].

Üks konfliktipiirkonnas elav noor ütles mulle: „Ma olin just kohvikus raamatut lugemas, kui korraga hakkasid meie ümber raketid lendama. Inimesed jooksid välja, täis erinevaid emotsioone, aga mina otsustasin paigale jääda ja raamatu lugemise lõpetada.“ Varju minek oleks olnud ka mõistlik otsus, aga ta jagas seda lugu kui lootusrikast protesti sõja paratamatuse vastu.

Üks mu vendadest ütles mulle: „Lootus on provotseeriv, veelgi enam, see on nakkav. Lootuse vastandiks on ükskõiksus või allaandmine. Kui ma hiljuti oma kodumaal käisin, kus toimub sõda, nägin ma inimeste nägudel kurbust, muret ja stressi. Nõnda ma küsisin endalt: „Mida mina saan teha?“ Ja mulle tuli hea mõte – iga kord, kui ma sõidan ja mul on tegelikult eesõigus, jään ma seisma ja lasen enda ees oleva inimese läbi. See võtab vaid viis sekundit. Aga ma nägin, kuidas see väike tegu mõjutas inimeste näoilmeid, leevendades pisutki mu venna või õe valu.

Kõik meie sees on sõja ja surma vastu... Kõik meie sees püüdleb elu ja ilu suunas.“ [20]

Ülestõusmise lootus

Kus olen ma praegusel hetkel? Kas risti all suurel reedel? Ülestõusmispühapäeva rõõmus? Või oodates teadmatuses vaiksel laupäeval?

Kas näen oma praeguses olukorras ka pisutki lootuse teerada? See avaneb mu ees, kui ma vaatan Jeesusele, kes andis oma elu meie kõikide eest, kes näitas meile armastust, mis on tugevam kui kogu vägivald, vihkamine ja surm.

Lootus ei sõltu olukorra analüüsist, vaid sageli usalduse värelevast leegist. Kuigi see leek on habras, süttib see kõige pimedamal ööl, justnagu see juhtus Jeesuse sõpradega. Paljud neist hülgasid Jeesuse tema kõige raskema katsumuse keskel. Tema armastus võimaldas neil tagasi tulla.

Kui me ainult suudaksime ära tunda Ülestõusnud Jeesuse! Aga tema kohaolu ei sõltu meie äratundmisest. Meie lootusetus pimestab meid mõnikord, nii nagu ta pimestas Maarja Magdaleenat. Ülestõusnud Jeesus küsis Maarjalt: „Naine, miks sa nutad?“ ja „Keda sa otsid?“ (Johannese 20:15). See teine küsimus peegeldab Jeesuse esimesi sõnu Johannese evangeeliumis: „Mida te otsite?“ (Johannese 1:38). Pärast seda, kui Jeesus läks läbi sügavaima mure ja surma, selgus, et tähenduse otsimine on hoopiski igatsus ligioluks[21].

Jeesus, kes on üles tõusnud surnuist ja elav Jumalas, tõmbab meid enda poole.[22] Kohtudes meiega meie südame sügavaimates soppides, olgu me siis täidetud kurbuse või rõõmuga, avab Ülestõusnud Jeesus meile suhte Isaga ja osaduse üksteisega Püha Vaimu kaudu. Me ei ole enam oma meeleheite vangid – uus elu on võimalik.

Paulus kirjutab: „Aga lootus ei jäta häbisse, sest Jumala armastus on välja valatud meie südamesse Püha Vaimu läbi, kes meile on antud.“ (Roomlastele 5:5) Elagem siis sellest armastusest! Juhtigu Püha Vaim meid alati!

Lootuse palverändurid, rahu palverändurid

Usk ülestõusmisse on võimaldanud paljudel ka suurte raskuste keskel lootusest kinni hoida. See on allikas, mis juhib meid enese võimekusest kaugemale, nõnda et saaksime avada oma südame teistele ja tegutseda.

Jeesuse ülestõusmisse uskumine nõuab palju julgust ja kartmatust. See tähendab püüdlust mitte lasta hirmul end halvata surma ja meid tänapäeval ümbritseva hävingu palge ees.

Jumal võib ka näiliselt lootusetust olukorras luua midagi uut. Jumal võib surmast välja tuua elu ja konfliktist lepituse.

Naised, kes olid Jeesuse sõbrad, tulid ülestõusmispüha hommikul Jeesuse haua juurde ja küsisid: „Kes küll veeretab meil kivi hauakambri ukse eest ära?“ (Markuse 16:3). Millised on meie elus need kivid, mida me peame paluma Jumalal ära veeretada, et meis võiks sündida uus elu?

See uus elu aitab meil jalule tõusta, see juhib meid teele koos teistega. Meist saavad selle lootuse palverändurid, mida me endaga kaasas kanname. Kas pole see nüüd ka ühtlasi lootus rahule? Sest „Kristus on meie rahu“ (Efestlastele 2:14). Kas kuuleme Jeesust ka endale ütlemas: „Rahu ma jätan teile, oma rahu ma annan teile.[23] Mina ei anna teile nõnda, nagu maailm annab. Teie süda ärgu ehmugu ega mingu araks!“ (Johannese 14:27-28).

Rahu palveränduritena[24] mõistame me, et tõelist rahu ei saa olla ilma õigluseta[25]. Rahu, mida me enesega kaasas kanname ja mis tuleb lootusest, milles me elame, teeb meid seesmiselt vabaks. See võimaldab meil armastada elu ja panna vastu ebaõiglusele, jäädes püsima, kantuna Püha Vaimu tuulest.

Ühel päeval palvetame me võib-olla Sakariase laulu sõnadega. Olles vana mees okupeeritud riigis, rõõmustas ta ootamatu lapsesünni üle ja ülistas „Jumala südamliku halastuse läbi, millega meile tuleb päikesetõus kõrgustest. See paistab nende peale, kes elavad pimeduses ja surmavarjus, see suunab meie jalgu rahuteele.“ (Luuka 1:78-79).

Kas me oleme valmis lootma üle kogu lootuse?

Ülestõusnud Kristus, sa oled Püha Vaimu kaudu valanud Jumala armastuse meie südamesse ja oled võimaldanud meil loota üle kogu lootuse. Ja vähehaaval tõuseb meie hingesügavusest esile üllatav rahu. Kiitus olgu sulle!

[1] Mais 2024 reisisime koos kahe vennaga palveränduritena läbi sõjast lõhki kistud Ukraina. Suvel võtsime Taizés vastu noori Myanmarist, Nicaraguast ja Ukrainast. Sügisel oli mul veebi teel vestlus nii nende noortega kui ka noortega Petlemmast ja Liibanonist ning neli mu vendadest naasid Ukrainasse, sõites läbi kogu riigi idast läände.

[2] „Lootust ei saa olla, kui pole olnud eelnevat kogemust, kus silmapiir on täielikult kadunud, otsekui keskpäeval laskunud öö, mis sunnib inimesi nii üksikult kui rahvastena loobuma oma illusioonidest.“ Corine Pelluchon, L'espérance, ou la traversée de l'impossible (Éditions Payot & Rivages, Paris, 2023) lk 8.

[3] „Lootus on inimese vastus Jumala vaikimisele.“ Jacques Ellul, tsiteeris Anne Lécu www.revue-etudes.com/article/esperer/24779

[4] Kommentaarides 5. Moosese 4:31 kohta kirjutab Gustavo Gutiérrez: „Jumal ei unusta oma lepingut; ustavus on ennekõike mälu. Olla ustav tähendab mäletada, mitte unustada oma kohutusi, omada traditsioonitunnetust. Ustavus lepingule eeldab seda, et mäletatakse lepingu allikat ja nõudmisi (...). Aga tõeline truudus tähendab veelgi enamat; see nõuab ka tuleviku planeerimist, kuigi see näib esmapilgul vähem selge. Mäletada ei tähenda olla kinni minevikus. Eilse mäletamine on oluline, aga seda just eelkõige seetõttu, et see aitab meil teha panuseid homsele (...). Truudus ei tähenda käidud teede tallamist ilma omapoolse initsiatiivita, vaid nende radade pidevat uuendamist; see innustab meid – või peaks innustama – uuendama, muutuma, disainima uusi projekte“ (Gustavo Gutiérrez, El Dios de la vida, Ediciones Sígueme, Salamanca, 1992, lk 82-83).

[5] Kõneldes noortega, kes elavad sõjaolukorra keskel, rääkisid paljud neist laulmise kui rõõmu ja jõu allika tähtsusest. Käesolev Kiri avaldatakse 2024-2025 Euroopa kokkutulekul Tallinnas. Ärgem unustagem „Laulvat revolutsiooni“, mis aitas nii palju kaasa Eesti iseseisvuse rahumeelsele taastamisele 1991. aastal. Inimesed kogunesid lauldes tänavatele, et seista vastu ohule, millega nad vastamisi seisid.

[6] Üks inimene, kellega üks meie vendadest palverännaku ajal kohtus, ütles talle: „Minus elab loov viha.“ See oli jõud, mis innustas teda tegema kasvõi ühe väikese asja, et käesolevat olukorda muuta.

[7] „Staarets [Siluanilt] õppis ta [Sofroni Sahharov] palju sellist, mis sai tema spirituaalse elu vundamendiks. Kaks asja võiks eriliselt välja tuua: kuidas tulla toime hüljatuse tundega, kui Jumala asemel kogeb inimene vaid kõledat tühjust, ja kuidas saada hakkama hingepiinadega, mis käivad kaasas sügava palvega kannatava maailma eest. Esimene neist sai tähenduse läbi Jumalast hüljatuse kontseptsiooni, mille Sahharov hiljem põhjalikumalt välja arendas, teine aga avaldus korraldusena, mis staaretsile palves ilmutati ning mille ta hiljem oma jüngrile edasi andis: „Hoia oma vaim põrgus ja ära heida meelt!“ Norman Russell, Theosis and Religion (Cambridge University Press 2024), lk 169.

[8] Vaata Markuse 2:1-12. Pange tähele tekstis kirjeldatud mehe sõprade lootuse jõudu – nad ületasid kõik takistused, kaevates end isegi läbi majakatuse, et oma haiget sõpra aidata ja ta Jeesuse ette tuua.

[9] Kreekakeelne tegusõna σπλαγχνίζομαι (splanchnizomai) on emotsionaalselt väga tugev. Sellega väljendatakse sooja, osavõtlikku vastust kellegi vajadusele. Seda on raske tõlkida: osavõtlikkus, kaastunne, sümpaatia, haletsus – need kõik kannavad mingil määral selle sõna tähendust. Aga „tema süda läks välja“ väljendab võib-olla kõige täpsemalt tema siseelundite reaktsiooni, millele see tegusõna viitab. Matteuse evangeeliumis (vt 14:14, 15:32, 18:27, 20:34) ei viita see tegusõna ainult emotsioonile või tundele, vaid määrab ka praktilise vastuse neile, kes on puuduses. Antud juhul tervendab Jeesus haiged ning toidab siis rahvast. Emotsioonide tulemuseks on hoolitsev ja tõhus tegutsemine. See tegusõna sisaldab endas kokkuvõtlikult tervet evangeeliumi.

[10] Vt 1. Timoteuse 4:10 „Selleks me ju näeme vaeva ja võitleme, sest me oleme oma lootuse pannud elava Jumala peale, kes on kõigi inimeste, iseäranis usklike Päästja.“

[11] Vt Heebrealastele 6:19

[12] Vt 1. tessalooniklastele 5:8

[13] Sinodaalsuse sinod on võimaldanud katoliku kirikul tunnustada ja väärtustada mitmekesisust, mis kirikus nagunii juba olemas on. Selles sinodis oli oluline ka teiste kirikute esindajate roll. Kas ei anna see oikumeenilisele kutsumusele uut lootust teel kõiki Kristust armastavate inimeste ühtsuse poole?

[14] Taizé Vennaskond rajati sõja ajal. „Osaduse võrdpilt“, mille poole me erinevatest kirikutest, riikidest, kultuuridest ja vanusegruppidest pärit vendadena püüdleme, vajab pidevat hoolitsust, et olla lootuse märgiks inimkonna lahkhelide keskel.

[15] Vt Roomlastele 8:21-23

[16] Seistes silmitsi väljakutsetega seoses kliimamuutuse ja bioloogilise mitmekesisuse vähenemisega, küsime endalt, kuidas saaksime me hoolitseda veelgi enam meie ühise kodu eest, kus me kõik oleme omavahel seotud.

[17] Jätkame Taizé Vennaskonnas tõe välja selgitamist seoses mõnedele vendadele esitatud kuritarvitamis- ja rünnakusüüdistustega. Nende inimeste julgus, kes on kannatanud ja sõna võtnud, paneb meidki seda põhjalikumalt uurima. Nõnda sageli otsivad nad üha uuesti ja uuesti uut lootust ja elu. Nad motiveerivad meid tegema kõike, mis võimalik (vaata www.taize.fr/protection), et muuta kokkutulekud Taizés ja mujal kõikide jaoks turvaliseks ning tõsta teadlikkust nimetatud teemade suhtes. Oleme tänulikud ka organisatsioonile nimega „Commission Reconnaissance et Réparation“ (vaata www.reconnaissancereparation.org) kannatanute ärakuulamise ja vahendamise eest.

[18] „Ma usun, et lootus on seotud tõega. Kuni ma ei suutnud aktsepteerida surma, ei saanud ma olla lootusrikas. See kehtib kõikide olukordade puhul. Kristlastena on meil kalduvus põgeneda olukordade eest, mis viivad meid ahastusse – poliitiliselt, ökoloogiliselt, inimlikult... See on normaalne, et niisugused olukorrad meid kohutavad, aga mulle tundub, et lootus julgustab meid seisma just seal, nende olukordade keskel ja vaatama reaalusele otsa. Georges Bernanos räägib palju lootusest kui kangelaslikust voorusest. See on voorus, mis innustab meid tegudele, selmet minema joosta, innustab meid võitlema selle eest, mida me teame või usume olevat hea. Lootus juhib meid Jumala tõotuse poole.“ Clémence Pasquier, teda intervjueeris Clémence Houdaille, La Croix 11/10/2024.

[19] Kikuju (Gĩkũyũ) keeles on Jumala üks omadusi „lootusvääriline“ – „Mwihokeku“: Jumal, kellesse võime panna oma lootuse. Mwĩhoko –Lootus; Wĩhokeku – Lootusväärilisus; Mwĩhokeku – Lootusvääriline, nt Ngai nĩ mwĩhokeku | Jumal on lootust väärt.

[20] „Kui lootus tähendab käesoleva aja ohtude vastu meetmete võtmist, siis õpetab see meid ka elama olevikus ja uskuma tulevikku, jäämata kinni minevikku, ning jätma kõik pahameele. Lootus on lõpuks see, mille järele meie hing igatseb ning selle puudumine muudab meid kibestunuks ja vägivaldseks. Nagu armastus Ülemlaulus hingab ka lootus elu sellesse ihusse, mis on loobunud igatsemast.“ Corine Pelluchon raamatus L'espérance, ou la traversée de l'impossible (Éditions Payot & Rivages, Paris, 2023) lk 13-14.

[21] „Seesama inimene ristil, kes kannatab nagu meie ja keda on alandatud eikellekski, valgustab meie traagilist inimeksistentsi... Me ei vaata Jeesuse peale kui lihtsalt eeskujule, keda järgida, samuti ei püüa me temast mingit iidolit teha. Me näeme Jeesust kui Jumalat, kes võtab inimese kuju ning kannatab ja nutab koos meiega.“ Kwok Pui Lan, teoloog Hong Kongist, „God Weeps with Our Pain,” raamatus New Eyes for Reading: Biblical and Theological Reflections by Women from the Third World, toim. John S. Pobee ja Barbel von Wartenberg-Potter (Meyer Stone Books, Bloomington, IN, 1987), lk 92

[22] Vt Johannese 12:32

[23] „„Rahu ma jätan teile, oma rahu ma annan teile“ (Johannese 14:27). Tõeliselt küpset inimest iseloomustab see, et teda ei mõjuta kergesti maailma asjad, teda ei vaeva hirm ega morjenda kahtlused, teda ei raputa terror ega koorma mure, vaid ta seisab kindlana rahulikus usus, ta on otsekui kindel ja ohutu kallas kesk üleujutusi ja torme. Just selle vankumatuse tõi Kristus kristlaste hinge, põimides selle seesmise rahuga, mis antakse neile, kes on läinud läbi raskuste. Milano piiskop Ambrosius, Traktaat III, Jaakobist ja õnnistatud elust 6, 28, tsiteeritud raamatus Soyons l'âme du monde (Les Presses de Taizé, 1998 ja 2025) lk 109.

[24] Vaata www.taize.fr/pilgrims-of-peace

[25] Vaata Psalm 85:11 „Heldus ja tõde saavad teineteisega kokku, õigus ja rahu annavad teineteisele suud.“

Rännates üheskoos

Pia — 2024-05-10T07:40:53Z

Viimase 18 kuu jooksul on Taizé Vennaskond olnud põneval usurännakul. Valmistasime ette „Jumala rahva kokkusaamist“ nime all „Koos“ [1] ühes erinevate koostööpartneritega mitmetest kristlike kirikutega seotud liikumistest, kogukondadest ja organisatsioonidest. Alates Vend Aloisi väljendatud mõttest [2] katoliku kiriku Sinodaalsuse sinodil on „Koos“-nimelise kokkusaamise ettevalmistamine aidanud meil üksteist põhjalikumalt kuulata, otsida erinevaid ande nii koguduste ringist kui ka head tahet üles näitavate inimeste seast ühiskonnas laiemalt.

Püha Peetruse platsil Roomas toimunud oikumeeniline vigiilia tõi kokku üle 20 paavst Franciscuse kutsel saabunud kirikujuhi. Lisaks neile osalesid palvusel kõik Piiskoppide Sinodi 16. korralise peaassamblee liikmed ning 18 000 erinevas vanuses noort kogu maailmast. Viimaste hulgas oli ka 4000 selleks puhuks Rooma kogudustesse majutatud noort, kes tulid osa saama nädalavahetuse programmist. Samal ajal kohtusid inimesed ka 222 erinevas paigas üle kogu planeedi, et üheskoos vigiilial osalejatega palvetada.

Vaadates tagasi, kuidas me seda kogemust mõtestame? Kuidas avab see meile tuleviku, kus kristlased rändavad ühisel teel? „Ainult üks on teie Õpetaja, teie kõik olete aga vennad ja õed!“ (Matteuse 23:8), ütles Jeesus. Kas pole mitte kõik kristlased justnimelt õed ja vennad, keda ühendab osadus – olgugi ebatäiuslik, ent siiski vägagi reaalne? Kas pole mitte Kristus ise see, kes meid kutsub ning avab meile tee, mida mööda käia koos temaga ning olla rännukaaslasteks neile, kes elavad ühiskonna äärealadel? Me tahame sel teekonnal leida üksteisega kõneldes lepitust, unustamata, et me vajame üksteist – mitte selleks, et oma arvamust kellelegi peale suruda, vaid et panustada inimkonnas rahu heaks. [3]

Tänumeeles selle kasvava osaduse ees tahame leida hetke, et vaadata otsa tänapäeva väljakutsetele, nagu meie planeedi appihüüded ja inimkonda lõhestavad lahkarvamused. Hoidkem kokku ja kuulakem üksteist ära – rännakem üheskoos Jumala rahvana!

Mida tähendab meie jaoks see, et võtame taas aega, et inimesi ära kuulata? Kas oleme valmis mõistma neid hirme, mida inimesed väljendavad, selmet neid kõrvale heita?

Teel Roomast Taizésse peatusin ma Ljubljanas, Sloveenia pealinnas, kus toimub 46. Euroopa noorte kokkutulek [4], et kohtuda rahvusvahelise vabatahtlikest ettevalmistusmeeskonnaga, Taizé vendade, Püha Andrease õdede ning Sloveenia sõpradega. Järgnev mõtisklus teemal „Rännates üheskoos“ on suuresti meie ühiste vestluste vili.

Tänan kõiki oma vendi, inimesi, kes on andnud oma panuse selle sõnumi ettevalmistamiseks ning kõiki, kes jagavad meiega seda teekonda.
Parimate soovidega teile kõigile,

vend Matthew

Kuulsin Ljubljanas kedagi ütlevat: „Tänapäeval ei puuduta kodutus ühiskonnas lihtsalt materiaalset kodu. Paljude inimeste jaoks on see hingeline reaalsus. Aga sisemise kindluse otsingud võivad inimese mõnikord viia mõttekäikudeni, mis teda veelgi enam isoleerivad.“ Keegi teine aga küsis: „Kui me tahame koos rännata, kui paljudes asjades on meil siis teele asumiseks üksmeelt vaja? On teatud oht, et meie tühjad sõnad varjavad üksnes pelka sallivust. Aga kui me oleme avatud kahekõnele, võtame sellega ka riski.“ Kuhu need küsimused meid viivad?

Kuulamine

Iga kahekõne keskmes on kuulamine. Mooses ütles Jumala rahvale: „Shema Yisrael“ – „Kuule, Iisrael“ – (5. Moosese 6:4) ja need sõnad andsid nime ka nende igapäevasele palvele. Sajandeid hiljem kirja pandud Nursia Püha Benedictuse juhised [5] algavad sõnadega „Kuula hoolega“.

Kuulamine on armastuse tegu. Kuulamine on igasuguse usaldusliku suhte keskmes. Ilma kuulamiseta ei saa miski õieti kasvada või areneda. Ükski suhe ei saa ilma selleta toimida. Kui me kuulame teist isetult, anname me talle ruumi olemiseks. Me võimaldame tal väljendada seda, mida tal on vaja väljendada, mõnikord ka seda, mida ei saa sõnadega öelda.

Kuulamise keskmes on vaikus [6]. Piiblis on selle kohta mitmeid näiteid. Eelija kohtub Jumalaga vaikses, tasases sahinas, mitte maavärisemises, võimsas tuules ega tules (1. Kuningate 19:11-13). Marta õde Maarja istub Jeesuse jalge ees ja kuulab teda (Luuka 10:39) [7]. „Mu kõrvad oled sa avanud“, ütleb vana palve piiblis (Psalm 40:7).

Tänapäeval jääb sageli mulje, et edu saadab seda, kes karjub kõige kõvemini. Näib, et vägivald kasvab nii paljudes paikades, et me ei tea enam kuhu pöörduda. Aga Jumal ei ole kunagi vägivalla looja [8] ja ei suru end kunagi peale. „Ma tahan kuulda, mida Jumal, Issand, räägib. Sest tema kuulutab rahu oma rahvale“ (Psalm 85:9).

Kas pole mitte nii, et kui tahame edasi jõuda, peaksime püüdma üksteist kuulata ning mõista? Selle asemel, et muuta meid lihtsalt allaheitlikuks ja takistada meid ebaõigluse ees häält tõstmast, võimaldab „sõnakuulelik süda“ (1. Kuningate 3:9) meil teha julgeid ja loovaid otsuseid, mille juured on meie sisemistes veendumustes, kus Jumal on meile lähemal, kui me julgeme loota...

Teel olemine

Kas oleme läbi elu rännates turistid või palverändurid? Kas rändame vaid selleks, et maailma kõrvalt vaadata või on meis sügavam igatsus, mis meid edasi viib? Palverändur otsib ka lõpp-punkti nägemata tähendust igas rännakusammus, tunnetades õiget suunda intuitiivselt. Aga teekond ilma eesmärgita võib muutuda sihituks ringihulkumiseks [9].

Kui see peaks aga juhtuma, kas meenub meile siis, kuidas Jeesus ütles: „Mina olen tee ja tõde ja elu“ (Johannese 14:6)? Temaga koos rändamine tähendab, et need kolm tõde on kooskõlas. Jeesuse isik on see tee, mida mööda me käime, me võime usaldada tema öeldut ning ta juhib meid kujuteldamatusse täiusesse.

Jeesus ei jätnud kedagi oma teekonnast kõrvale. Olles osaduses Jumalaga, jagas ta oma elu kõigiga, kes tema juurde tulid, olgu siis õigete või õelatega. Ta tunnetas Jumala ligiolu ka ühiskonna heidikutes – patustes ja väljatõugatutes, ka neis, kes polnud Jumala rahva seast. Jeesus andis kõigile seda, mis tal oli, ning sai ka alati midagi vastu neilt, keda ta kohtas. Need inimesed olid tema elus väljakutseks, aga nad ka rikastasid teda.

Kas Jeesus, tasane ja südamelt alandlik [10], ei kutsu meid järgima sama teed? Kas oleme valmis otsima suuremeelset alandlikkust [11], et võtta vastu seda, mida teised meile sel teekonnal anda saavad?

Koos kulgemine ongi kiriku ja ühiskonna eluliin. Aga siiski vajab igaüks ka teatud ruumi, et väljendada oma loovust ja ideid. Aga need ideed on mõeldud jagamiseks, et ehitada üles niisugust elu kirikus ja inimkonnas, kus kõik saaksid koos toimida. Kitarrikeeled asuvad üksteise kõrval, aga harmoonia sünnib vaid siis, kui neid mängitakse koos...

Koos teistega

Alati pole kerge teistega koos olla. Meil kõigil on mingid haavad. Me oleme mõnikord haavanud ka üksteist.

Inimestega koos olla tähendab neid kuulata. Anda neile aega ja ruumi, nii et nad saaksid meile oma lugu rääkida [12]. Kuulamine tähendab, et me aktsepteerime neid koos nende erinevustega. Me ei pruugi alati üksteisega nõustuda ning mõnikord on meil ka täiesti teine maailmavaade. Aga hämmastav on see, et kui me kuulame, kui laseme neil rääkida oma lugu, avastame oma ühise inimlikkuse. Erinevused ei olegi siis enam nii suured, kui olime kujutlenud. Ühtsus on mitmekesisuse keskel tõesti võimalik [13]. Ja võib-olla avastavad need, kes igatsevad järgida Jeesust, hämmastusega, et Jumalas ja Kristuses on see otsitud ühtsus juba olemas (Johannese 17:21-23) ning see ületab kõik meie ootused.

Aga kui keegi meile ütleb, et on haavatud või räägib, kuidas meie oleme neid haavanud, kas julgeme võtta nende sõnu südamesse? Me langeme väga kergesti enesekaitse mehhanismide küüsi. Ja me lakkame kuulamast, püüame kaitsta ennast või oma seisukohta. Kas pole mitte nii, et empaatia tähendab valmisolekut võtta teise inimese kannatusi tõsiselt? Vahest võivad ühised kannatused avada ka teid, kus saame olla koos, isegi kui me ei suuda jätta neid kannatusi seljataha [14].

Mõnikord peame olema valmis sammukese tagasi astuma. Nendel hetkedel võime usaldada end Püha Vaimu hoolde ning paluda Pühal Vaimul meile õpetada seda, mida me peame sel hetkel teadma [15]. See tähendab, et peame olema piisavalt alandlikud, et mitte oma ideaale esile tõsta, vaid võtta vastu seda, mida teine inimene meie ette toob [16].

Ja me ei pea kunagi kaotama lootust [17]. Apostel Paulus, kes oli rabatud Ülestõusnud Jeesuse lõputust armastusest, olles just raevukalt Jeesusele vastu astunud, kinnitab meile, et Jumala armastus on välja valatud meie südamesse Püha Vaimu läbi, kes meile on antud (Roomlastele 5:5). Võime usaldada Püha Vaimu leebet ligiolu ka siis, kui me seda ei tunneta. Kas mitte ei sünni usaldus siis meis uuesti, olgu see nii habras kui tahes, andes täpselt nii palju valgust, et saaksime astuda järgmise sammu koos Jumalaga ja meile usaldatud inimestega?

Jääda Jumala juurde, jääda teiste inimeste kõrvale

See teekond võtab aega – mõnikord kogu elu – nagu ka kuulamine võtab aega, et suhe saaks kasvada. Ilmselt mängib just siin rolli kannatlik ootamine ja ustavaks jäämine.

Rännata üheskoos teistega, rännata koos Jumalaga. Paljude jaoks meist on need reaalsused lahutamatud. Me vajame mõlemaid [18].

Nagu oksad, mis kasvavad viinapuul, kutsub Jeesus meid jääma temasse, nagu tema jääb meisse (vaata Johannese 15). Jäämine viitab millelegi, mis on ajas kestev. Meilt ei oodata mitte lihtsalt hetkelist pühendumist, vaid temasse jäämist kogu eluks. Ainult niisuguse jäämise kaudu saame me jätkuvalt kasvada ja vilja kanda.

Mis on see vili? Jeesus jätkab, öeldes: „Armastage üksteist, nagu mina olen armastanud teid! Ei ole olemas suuremat armastust kui see, et keegi annab elu oma sõprade eest.“ Sellel teekonnal käimine tähendab võtta riski ja anda kõik, et järgida Jeesust, nõnda et meil oleks täielik vabadus armastada lõpuni. Evangeeliumi armastus ei ole pelgalt kiindumus, vaid enese andmine teiste heaks. Just selle teekonna kaudu saavad meist teenijate asemel Kristuse sõbrad.

Vilja kannab täisväärtuslikult elatud elu. See vili kasvab loomulikult, kui me jääme Kristusesse ning elame temas, nõnda nagu oksad saavad elu viinapuust. Meile avaneb täiuslik rõõm, kui me võtame vastu Evangeeliumi väljakutse. Kas oleme selleks valmis?

Rännata üheskoos tänapäeva maailmas

Nagu juba varem öeldud, tunnevad mõned inimesed end tänapäeva väljakutsete ning iseenda nõrkusega silmitsi seistes mõnikord „kodutuna“. Me näeme, kuidas Jumala loodu, sealhulgas inimkond, on haavatud. Kannatused võivad kanduda põlvest põlve inimeste seas, keda on ära kasutatud ja alandatud. Teame peresid, mille on katki kiskunud konfliktid või sõjad. Tunnistame, et mõnede elusid on kahjustanud ka need, kes kuulutavad Kristuse nime kirikus või meie Taizé Vennaskonnas [19].

Siiski, kas ei kutsuta meid nendele väljakutsetele koos vastu seisma? Üks Aafrika vanasõna ütleb: „Pika teekonna muudab lühikeseks see, kui kõnnime seda koos.“ Suure metsloomade rände ajal peavad noorloomad Serengeti ja Masai Mara vahel rännates lootma täiskasvanute tugevusele, et ületada jõge ning kaldast üles ronida. Ka meie elus on aegu, kus meid on vaja kanda. Või kus peame õppima lubama end kanda...

Kui me siis astume väljakutsetele vastu üheskoos, võime me kogeda ilu ja üleloomulikkust, mis süütavad meis sädeme, aitamaks meil uue elujõuga teele asuda [20].

Jeesuse ülestõusmise päeval lahkusid kaks tema sõpradest Jeruusalemmast, kus Jeesus oli tapetud (Luuka 24:13-35). Aga kui nad kõndisid, ühines nendega üks võõras. Kui võõras hiljem koos nendega lauda istus, mõistsid nad, et see oli Jeesus, kellega olid kohtunud. Nii saavad mõnikord just võõrad aidata meil Kristuse ligiolu ära tunda ning taas mõista, et ta jääb alati meiega.

„Ära karda,“ sosistab ta meie südametes. „Mina olen iga päev teie juures ajastu
lõpuni” (Matteuse 28:20). Kas me võtame seda lubadust kuulda?

Kuigi võime end vahest tunda ebapiisava ja väikesena, kas julgeme me taas üheskoos teele asuda, üksteist ühisel teekonnal rikastades, olles nagu jahusse lisatud haputaigen (Matteuse 13:33)?

Inglisekeelne kiri PDF formaadis

“Kiri 2024” Aasia keeltes

[1] See vigiilia toimus 30. septembril 2023. Täpsemat infot saab aadressilt together2023.net

[2] Vend Alois oli Taizé prior alates Vend Roger' surmast 16. augustil 2005 kuni 2. detsembrini 2023. Kuidas oleks meil võimalik väljendada tänu nende 18 aasta eest, mil ta oli meie koguduses Osaduse Teenija, tema pidevate pingutuste eest oikumeenia nimel ning tema püüdluste eest alati leida võimalusi olla abivajajatega solidaarne?

[3] Milline on Jumala kutse meile, pidades silmas konfliktide põhjustatud kannatusi Ukrainas, Palestiinas ja Iisraelis, Afganistanis, Myanmaris, Pakistanis, Haitil, Nicaraguas, Sudaanis ja nõnda paljudes teistes maailma paikades?

[4] 28. detsembrist 2023 kuni 1. jaanuarini 2024

[5] Püha Benedictus Nursiast (u 480 – u 547) oli lääne kloostrielu isa. Tema kirjutatud juhised võeti kasutusele kõikjal Euroopas, kui kloostrid hakkasid välja kujunema ning need mõjutasid paljusid hilisemaid kloostrielu reegleid.

[6] Kokkusaamise „Koos“ ajal peetud vigiilia ajal rääkis paavst Franciscus vaikusest: „Täna õhtul oleme meie, kristlased, olnud vaikuses San Damiano krutsifiksi ees, nagu jüngrid, kes seisid kuulates risti ees, Issanda trooni ees. Meie vaikus ei olnud tühi vaikus, vaid see oli hetk, mis oli täidetud usu, ootuste ja valmisolekuga. Maailmas, mis on täis lärmi, ei ole me enam harjunud vaikusega; pigem me mõnikord isegi võitleme sellega, sest vaikus sunnib meid seisma silmitsi Jumala ja iseendaga. Samas on just vaikus sõna ja elu aluseks (...) Vaikus koguduses teeb võimalikuks vennaliku suhtluse.“

[7] Paljudes kultuurides tähendab kellegi jalge ees istumine või tema jalgade puudutamine selle inimese austamist. Mida tähendab meie jaoks Jeesuse jalgade ees istumine?

[8] Jeesuse ristisurm näitab meile, et Jumal on nendega, kes kannatavad ja mitte iialgi nende poolel, kes kannatusi põhjustavad. Jeesus nuttis, kui tema sõber Laatsarus suri, ja tema surnuist üles äratamine näitab meile, et surmal ja kannatustel ei ole kunagi viimast sõna.

[9] Mõnikord võib mitmesugustel põhjustel juhtuda, et me ei näe oma elus eesmärki. On hetki, mil peame leppima sellega, et oleme eikellegimaal.

[10] Vaata Matteuse 11:30. Kas pole just see märgiks, et kõnnime koos Jeesusega, kui meie süda muutub leebemaks? Armastuse vastand ei ole mitte viha või vihkamine, vaid südame kõvadus.

[11] Alandlikkusel pole midagi pistmist allaheitlikkuse või alandamisega. Vastupidi, see nõuab suurt sisemist jõudu ning see ei suru kunagi alla teise inimese andeid või isikuomadusi.

[12] „Ainus viis õppida tundma kellegi lugu on õppida tundma seda inimest ning siis ta võib-olla räägib teile oma loo. (...) Lood, eriti laulud, aitavad meil meeles pidada. Seetõttu jutustan ma lugusid ja laulan oma adnjamathanha keeles, sest see aitab mul pidada meeles, kes ma olen. See aitab mul pidada meeles, et ma olen loodud Jumala näo järgi ja et Looja Jumal on teinud kõik. Ja ma pean seda meeles.“ Aunty Denise Chapman, adnjamathanha vanem ja ühendatud protestantliku kiriku pastor Lõuna-Austraalias. Raamatust Yarta Wandatha © 2014 Denise Chapman.

[13] 13 Pastor Anne-Laure Danet on öelnud: „Lahkhelid ei ole sama, mis mitmekesisus. Küsimus ei ole mitte kirikute mitmekesisuses. See on normaalne, isegi vajalik, sest see võtab arvesse meie erinevaid identiteete: kultuurilist, ajaloolist, sotsiaalset, etnilist, seksuaalset jne. Kuigi need identiteedid on teisejärgulised Jumala ees, sest Kristuses „ei ole siin juuti ega kreeklast, ei ole siin orja ega vaba, ei ole siin meest ega naist“ (Galaatlastele 3:28), on need siiski olemas ja usklikud inimesed on nende identiteetide kehastused. Hetkest, mil vaatame nendest identiteetidest kaugemale, saavad neist meid rikastavad omadused, mis lisavad teatud ruumi meie olemusse. (...) See ei tähenda, et meie identiteete silutaks olematuks, vaid neid tugevdatakse ja viimistletakse, samas neid üksteisest lahutamata (...). Nõnda saame märgata andeid ja Püha Vaimu tegutsemist ka teises inimeses. Seeläbi saab võimalikuks luua teatud ühine identiteet. See on samm edasi oikumeenilises liikumises – ühtsus mitmekesisuses (mis jätab lihtsalt kõik ühetaolisuse kõrvale) on muutunud ühtsuseks lepitatud mitmekesisuses. (Artikkel „La diversité en Église, de la division à l'enrichissement mutuel“ ajakirjas Contacts, Revue Française de l'Orthodoxie Nr. 282 Aprill-juuni 2023)

[14] Vaata Püha Maksimus Tunnistaja; „Näidakem üksteise vastu üles empaatiat ning laskem alandlikkusel üksteist tervendada.“ (Askeetlik elu, 41)

[15] Kokkusaamise „Koos“ ajal toimunud vigiilia ajal hüüdsime Püha Vaimu poole, kasutades vana palvet „Adsumus Sancte Spiritus (Seisame su ees, Püha Vaim)“ mida loeti juba vanadel aegadel enne oikumeenilisi kirikukogusid, et paluda Pühal Vaimul õiget teed näidata. Vaata https://tinyurl.com/Adsumus

[16] „Jumalariik“ ei ole lihtsalt kujutluspilt millestki ideaalsest, vaid see lähtub reaalsusest. (...) Visioon, mis ei lähtu selle maailma reaalsusest, on illusioon. Illusioon luuakse siis, kui ei suudeta või keeldutakse tegelemast päriselu probleemidega. See on põgenemine ebareaalsusse, reaalsest maailmast väljapoole.“ Choan-Seng Song, Taiwani teoloog raamatus Jesus and the Reign of God (Jeesus ja Jumala valitsus), Fortress Press, 1993, lk 77.

[17] 14. sajandi inglise anahoreet Norwichi Julian kirjutas: (Jumal) tahab, et me teaksime, et ta ei võta kuulda mitte ainult üllaid ja suuri asju, vaid pöörab tähelepanu ka väikestele, madalatele ja lihtsatele asjadele samavõrd kui teistele. Just seda Jumal mõtles, kui ta ütles: „Kõik saab olema hästi“; sest Jumal tahab meile teada anda, et ka kõige pisemat asja ei unustata...

[18] „Meie Jumalatunnetus on moonutatud, kui me ei suuda näha Jumala tegelikkust läbi oma ligimese tegelikkuse. Ja me tunnetame ligimese tegelikkust moonutatult, kui me pole seda näinud läbi Jumala tegelikkuse.“ Kosuke Koyama, Jaapani teoloog raamatus Water Buffalo Theology (Veepühvli teoloogia), 1974, lk 91

[19] Vaata artiklit „Ascertaining the Truth“ (Selgitades tõde) aadressil taize.fr/en_article26170.html. Tunnistame, et see on jätkuv õppeprotsess, mille kestel me kuulame neid, kes on saanud haiget, tunnistame nende kannatusi ja teeme kõik, mis saame, et tagada kõikidele turvaline keskkond.

[20] Püha Augustinus Hippost: „Hilja hakkasin sind armastama, Kaunidus, nii muistne ja nii uus, hilja hakkasin sind armastama. Ja vaata, sina olid sees- ja mina väljaspool, ning seal ma Sind otsisin, sööstes inetuna nonde ilusate kallale, milled Sa oled loonud. Sina olid minuga, kuid mina ei olnud sinuga. (...) Sa puudutasid mind ja ma süttisin igatsusest Sinu rahu järele.“ (Pihtimused 10.27.38, tõlkinud Ilmar Vene, Logos 2008)

Hingeelu ja solidaarsus

Pia — 2023-05-28T16:00:57Z

Kuidas elada üheskoos vennalikult siin maailmas, arvestades nii üksteise kui kogu looduga? Kus asub niisuguse vendluse allikas? Nendele küsimustele on erinevates maailma vaimsetes traditsioonides leitud ka erinevaid vastuseid.

Kristlaste jaoks on saabunud aeg jõuda usu sügavama mõistmiseni. See tähendab, et ei seata ennast teistest ettepoole, väites, et kõikidele küsimustele on vastused juba leitud, vaid tehakse koostööd nendega, kes ei taha pelgalt saatusele alluda, vaid püüavad töötada tõsisemate tänapäeva probleemide kallal. Käesolev sõnum 2023. aastaks püüab leida erinevaid võimalusi kristliku elu uuendamiseks kaasaegses maailmas.

„Palvetage ja tehke seda, mis on õige.” Niisugune oli Teise maailmasõja kohutavatel aastatel pastor Dietrich Bonhoefferi [1] mõistmine. Vanglas olles mõtiskles ta kristliku elu põhiaspektide üle. Ta võttis sõjatragöödia keskel oma kindla seisukoha. Kaasaja pimeduse keskel nägi ta selgesti:

Kristlaseks olemine piirdub meil tänapäeval kahe asjaga: palvetamise ja õiglase tegutsemisega inimeste keskel. Kogu kristlik mõtlemine, kõnelemine ja organiseerimine peaks uuesti sündima niisugusest palvest ja tegutsemisest. [2]

Kuidas võiksime me niisugust arusaama tänapäeval tõlgendada? Igaüks võib siin anda oma vastuse. Taizés ütleksime me: süvendades oma hingeelu ja suurendades solidaarsust teistega ehk teiste sõnadega, toites oma palve-elu ja laiendades oma sõprussuhteid.

Dietrich Bonhoefferi tunnistus võib aidata meil leida Jumala ligiolu märke ka oma elus. Boenhoeffer oli vägagi teadlik tema kaasajal tegutsevast suurest kurjusest. Ometi oli tal tugev sisemine jõud, mis, nagu paljudel teistel vägivalla ja rõhumise keskel olijatel, aitas tal leida lootust ja usaldada Jumalat, kaotamata usku inimestesse.

Tänapäeva olukorras võime me omakorda valida usalduse. Meil on vabadus oma maailmas eristada valgust, mis tuleb mujalt. Isegi kui me läheme läbi raskuste, isegi kui tundub, et Jumal ei vasta meie hüüdmisele, tõuseb valgus meie südames otsekui koidutäht (2. Peetruse 1:19).

Vend Alois

Valides usalduse

Mida me saame teha tänapäeval, mil nooremat põlvkonda ja ka teisi rõhuvad rasked koormad, et oma maailmavaadet muuta ja äratada oma loovus? Kindlasti on mitmeid asju, mis tekitavad suurt ärevust, olukordi, mis mõjutavalt sügavalt meie maailmanägemust ja seda, kuidas me näeme iseennast. Mõned inimesed hakkavad koguni kahtlema Jumalas ja tema kohalolus selles maailmas.

Muretsemine on mõistetav reaktsioon. Sellest võib isegi kasu olla, kui see paneb meid selgelt ja naiivsuseta mõistma meid ähvardavaid ohte. Samas peame olema ettevaatlikud, et mitte langeda fatalismi, küünilisuse või hirmu valdusse, mis võib meid vangistada negatiivsuse nõiaringi.

Selleks et mitte sattuda niisugusesse tupikusse, annab evangeelium meile suuna, osutades Jeesusele, kes käib meie eel. Oma elu jooksul koges Kristus rõõmu, aga ka muret. Talle sai osaks kasvav vaenulikkus, mis viis lõpuks äärmise vägivallani ristil. Aga surmal ei olnud viimast sõna, sest Jumal tõi Kristuse ellu tagasi ning ta elab igavesti. See ongi evangeeliumi juures hämmastav. Esimesed evangeeliumi tunnistajad kutsuvad meid võtma riski ja usaldama seda sõnumit.

Kristus käib jätkuvalt iga inimese kõrval ka tänasel päeval, et jagada kõikidele Jumala tingimusteta armastust. Püha Vaimu, Jumala hinguse abil võimaldab Kristus meil võtta seisukoha, andes igale inimesele taandumatu väärikuse.

Seetõttu ärgu mõjutagu meid ainult see, mis tuleb meist väljapoolt, vaid võtkem vastu ka see sisemine valgus, see kindlus, mida nimetatakse usuks.

Otsides uuenemist palves

Selleks et näha oma elu, teisi inimesi ja maailma uuel viisil, on vaja isiklikku muutust. See toimub meie olemuse sügavuses, kui me aktsepteerime Jumala armastavat ligiolu eneses. See tähendab sisemist suunamuutust, mida evangeelium nimetab pöördumiseks, ning mis võimaldab meil üha enam ja enam vastu võtta Jumala lohutust ning armastada teisi enda ümber.

Me võime kõik otsida aega ja kohta sisemiseks vaikuseks, et luua paik kuulamiseks ning leida osadus Jumalaga. Juba Jeesus ise kutsus oma sõpru seda tegema: „Kui sa palvetad, siis mine oma kambrisse ja lukusta uks, palveta oma Isa poole, kes on varjatud.“ (Matteuse 6:6).

Tänapäeval tundub see üleskutse minevat justkui vastuvoolu. Me elame ajas, mil asjad muutuvad üha polariseeritumaks ning lahknevused ühiskonnas üha teravamaks, mõnikord isegi kirikutes ja perekondades. Selle taustal tundub, et müra ja valed lämmatavad meie vaiksed sisemised arengud, mis vajaksid aega.

Seetõttu on palve eriti oluline: see on lootuse allikas, rahusse viiv tee; see võimaldab meil hoida uksed avatuna kahekõneks – ka nendega, kes meile vastanduvad või kelle taust on meist erinev.

Kõndides koos teistega

Lisaks isiklikule palvele on meid kutsutud ka jagama koos teistega oma teekonda, pidades silmas seda kõikehõlmavat vendlust, mille märke püüame maailmas eristada. Hingeelu arendamine ei tähenda teistest eraldumist, vaid see toimub eelkõige siis, kui kõnnime üheskoos nendega, kes on sarnastel otsingutel.

Alustagem siis sellest, et kasvatame kristlaste nähtavat ühtsust! Muidugi mitte pelgalt selleks, et olla ise vaenuliku maailma ees tugevamad, vaid et evangeeliumi vägi saaks vabalt toimida. Me ei pea koos palvetamiseks ootama, et kõik meie teoloogilised küsimused leiaksid üksmeelse vastuse.

Kui me kohtume erinevate konfessioonide esindajatega, kohtame me mõnikord ka seisukohti, mis näivad kokkusobimatud ja teinekord ongi seda, vähemalt ideetasandil. Selle asemel, et erinevusi rõhutada, on olemas ka teistsugune lähenemisviis: üha uuesti ja uuesti koos palvetada. Just niisugune ühtne tegutsemine võimaldab Jumala rahval liikuda ühtse usutunnistuse poole.

Ehk lubab see meil näha kirikut uute silmadega – kirik on otsekui suur pere, mille liikmed on valinud Kristuse jälgedes käies armastuse.
Et olla rahutegijaiks, ei tohiks me enam keskenduda sellele, mis meid lahutab, vastasel juhul jäämegi rändama paralleelselt kulgevatele radadele, mis iial ei kohtu.

Koos nähtava ühtsuse otsimisega peame suutma ära tunda ka kurja, mida on mõnikord tehtud ka kirikutes, ning võtma endale kohustuse teha vajalikud muudatused. Paljude inimeste usaldus on purustatud. Isegi Taizés on mõnede inimeste usaldust petetud, me kõik oleme sellest teadlikud. Usaldus on habras tegelikkus, mida tuleb sageli uuendada ja taas üles ehitada, ning see on võimalik vaid siis, kui oskame kuulata neid, keda on haavatud. [3]

Laiendades sõprussuhteid

Selleks et anda oma panus ülemaailmsesse vendlusse, on kirik kutsutud olema saabuva Jumalariigi märgiks maa peal ning otsima, mida Püha Vaim kutsub meid täna tegema. Siin on nimetatud mõned neist kutsetest, millele saaksime üheskoos vastata.

Tänapäeval muutub kuuluvustunne paljude jaoks oma identiteedi kujundamisel järjest olulisemaks. Seda kuuluvust saab samas arendada mitte opositsiooni või konflikti astudes, vaid läbi austuse ja teineteisemõistmise. Jah, otsigem teises inimeses osa suuremast tõest – see aitab meil endilgi kasvada. -

Vastastikkuse austuse kohaks võib olla dialoog erinevate religioonide usklike vahel. Niisuguses dialoogis on avatus võimalik siis, kui meie endi usujuured on kindlalt paigas, siis oleme otsekui puu, mis vajab sügavaid juuri, et kasvatada kõikjale sirutuvaid oksi. Tõeline sõprus on võimalik ka siis, kui selles on ka teatud valu, mis tuleneb olukorrast, mil me ei saa teisega jagada oma kõige sügavamaid veendumusi.

Paljud inimesed on valusalt teadlikud sellest, kuivõrd rassism ja kõikvõimalik diskrimineerimine mõjutab inimestevahelisi suhteid ja paljusid ühiskondi kogu maailmas. Püüdkem üheskoos leida viise, mis aitaksid meil muuta oma nägemust teistest inimestest – alustagem näiteks sellest, et kuulame neid, kes on pidanud oma kodumaalt lahkuma. Aktsepteerigem neid erinevusi, mis rikastavad igat kohtumist.

Ent kas me kuuleme ka meie maakera appihüüdu? Nõnda sageli kahjustab inimtegevus ja hooletus meie imelist planeeti, nagu meenutavad meile viimasel ajal sagenenud keskkonnakatastroofid ja äärmuslikud kliimanähtused. Inimkonnal on hädavajalik tuletada meelde seda vastutust, mille Jumal on neile usaldanud. Vaja on nii poliitilisi kui majanduslikke otsuseid, ent juba praegu saab igaüks lihtsustada oma elustiili ja suhtuda taas hämmastusega loodu ilusse.

Ukrainat ja paljusid teisi paiku raputava sõja kontekstis on mõnel raske palvetada, neile tundub, otsekui Jumalat polekski enam või vaikiks ta kurjuse palge ees. Ent ometi äratab rahu eest palvetamine ka meie vastutustunde ja solidaarsuse kõigi nendega, kes sõjatragöödia tõttu kohutavalt kannatavad. Küsimus ei ole mitte kerge rahu taotlemises, mis annaks agressorile võidu, vaid pigem tõelises ja paljunõudvas rahus, mis peab kestma jäämiseks käima käsikäes õigluse ja tõega. Jah, rahu eest palvetamine on vajalikum kui iial varem.

Meile, kes oleme usklikud, võib Jumala usaldamine anda lootust, mis on tugevam kui hirm tuleviku ees. See usaldamine pole mitte naiivne enesekindlus, vaid meie südamesse juurdunud veendumus, et Jumal tegutseb kogu oma loodus ja kutsub meid omakorda tegutsema ning võtma vastutuse enda ... ja järgmise põlvkonna eest.

Kui rahu tundub kättesaamatu ideaalina ja vägivald lõhestab rahvaid, kui meid raputavad igasugused ohud, siis tuletagem endale meelde järgmist: isegi kui meie hingeelu näib väga vaene, tuleb ülestõusnud Kristus meie solidaarsuse ja sõpruse kaudu meile vastu. Kristus muudab meie vaatenurka, juhib meid minema laia maailma ja tegema ootamatuid samme. Kas võtame ta vastu?

[1] Dietrich Bonhoeffer (1906-1945) oli Hitleri-vastase liikumise aktivist ning nn Tunnistava Kiriku liige. Ta vangistati 1943 ja hukati 1945. Tema kirjutised, eriti vanglas kirjutatud kirjad ja mõtisklused olid pärast sõda eriti mõjukad ning on seda tänapäevani.

[2] „D.W.R. Bethge ristimispäeva mõtisklused“ (mai 1944) väljaandest Kirjad ja paberid vanglast, lk 300.

[3] Selle kohta saab täpsemalt lugeda Vend Aloisi sõnumist „Nii kirikus kui Taizés peab tõe välja selgitamine jätkuma“, mis avaldati Euroopa kokkutulekul Rostockis ning mida võib lugeda veebis aadressil www.taize.fr/protection

Alati liikumises, ei kunagi välja juuritud

Pia — 2019-12-29T17:20:23Z

“Ettepanekud 2020”

PDF formaat:

Septembris toimus uus „maapealse usalduse palverännaku“ etapp Kaplinnas. Lõuna-Aafrika Vabariik on suursugune ja kaunis riik; 25 aastat tagasi näitas ta maailmale, kuivõrd suur vägi võib olla apartheidi vastasel protestil ning vägivallatuil muudatustel, olgugi et tänapäevalgi armistavad seda riiki sügavad lõhed erinevate etniliste rühmituste vahel.

Selles kontekstis on tõsiasjal, et 1000 peret avasid kokkutulekul osalejatele oma uksed, märgiline tähendus. Need noored soovisid kohtuda kristlastega, kelle etniline või koguduslik kuuluvus on nende omast erinev. Soovin, et meiegi leiaksime nende eeskujul julgust astuda samme üksteise suunas ning olla üksteise vastu külalislahked, ükskõik, kus me ka ei elaks!

Asugem teele! See on meie tänane kutse. Ärgem laskem julgusetusel end heidutada, vaid pangem tähele neid paljusid märke, mis viitavad uuele elule – neid tuleviku tunnustähti, mis on kõikjal meie ümber. Olgem tähelepanelikud uute algatuste suhtes, isegi kui need pole alati rangelt määratletud ja on sageli pigem visandlikud – me leiame lahendusi ikkagi just edasi püüeldes.

Wrocławi Euroopa kokkutuleku puhul olen ma valinud „Ettepanekud 2020“ pealkirjaks fraasi, mis on saanud inspiratsiooni ühe Poola naise, Urszula Ledochowska, elust. Ta oli pühak Kristuse tunnistajate seas ning Euroopa kodanik, kes oli oma ajast ees! Tema elu kohta on keegi öelnud: „Alati liikumises, kuid ei kunagi välja juuritud.“

Me oleme Wrocławis juba olnud – kolmkümmend aastat tagasi, 1989. a. detsembris toimus Poolas esimene Euroopa kokkutulek, mis korraldati „raudsest eesriidest“ ida pool. Berliini müüri langemisega täitis inimeste südameid entusiasm vastleitud vabaduse suhtes. Sellest ajast peale on maailm muutunud: olen kindel, et noorem põlvkond avab ka meie ajastu jaoks uusi vabaduse ja õigluse radu.

Me oleme elus ja usus palverändurid, mõnikord isegi maa peal võõrad. Soovin, et me ei unustaks ei rasketel ega rõõmsatel aegadel, et Jumal on ustav ning kutsub meid oma pühendumisele kindlaks jääma; Jumal valmistab juba praegu ette rahu tulevikku.

Vend Alois

Selgitades tõde
2019. a. läbis Taizé Vennaskond raske teekonna, selgitades välja tõde, mis puudutas vendadega seotud seksuaalse rünnaku süüdistusi. Et jätkata usalduse rajal, soovime tuua kõik päevavalgele ning julgustame inimesi sel teemal kõnelema. Rohkem infot selle kohta saab aadressilt www.taize.fr/protection

1. Alati liikumises… valmis taas teele asuma

Ja Issand ütles Aabramile: „Mine omalt maalt, omast sugukonnast ja isakojast maale, mille ma sulle näitan!“ (1. Moosese 12:1)

Usu kaudu vastame me kutsele asuda teele, pidades meeles, et alati on võimalus uuesti alustada, mingu siis asjad hästi või seisku me silmitsi esmapilgul ületamatute takistustega.

Piibli esimestes peatükkides kohtume me mehega, Aabrahamiga, kellel palutakse kõik maha jätta ning asuda teele, ilma et ta oleks teadnudki, kuhu. Tema ja ta naine Saara said teelisteks, palveränduriteks, keda innustas usaldus, et Jumal ise näitab neile teed.

Kui Aabraham ja Saara jõudsid maale, mille Jumal neile oli andnud, jäid nad ööbima telki, otsekui oleksid nad alati endiselt teel. Aga lõpuks said nende katsumustest õnnistused: Aabraham ja Saara avastasid midagi, milleni nad koju jäädes poleks ealeski jõudnud.

Piiblit iseloomustabki niisugune dünaamika: teele asumine ning suundumine Jumala poolt ettevalmistatud tuleviku poole. Tee võib olla täis püüniseid – näiteks kui Jumala rahvas lahkub Egiptusest, ekslevad nad nelikümmend aastat.

Ja Jumalast endast saab palverändur, kes juhib oma rahvast ning käib koos nendega: „Ja vaata, mina olen sinuga ja hoian sind kõikjal, kuhu sa lähed!” (1. Moosese 28:15)

Juhatades oma rahvast läbi kõrbe, õpetab Jumal neid kuulama oma häält ja avab nende ees ootamatud võimalused.

Lugege üksi või üheskoos piiblilugusid, kus Jumal kutsub meid teele asuma: 1. Moosese 28:10‐15; 4. Moosese 13:17‐22; Psalm 126; Jesaja 43:1‐2; Matteuse 2:13‐23; Luuka 10:1‐9; Apostlite teod 11:19‐26.

2. Alati liikumises… ja täielikult olemas inimeste jaoks enda ümber

Ja kui Jeesus astus paadist välja ja nägi suurt rahvahulka, hakkas tal neist hale, sest nad olid nagu lambad, kellel ei ole karjast. (Markuse 6:34)

Jeesus esitleb end kui palverändurit, kellel „ei ole, kuhu ta oma pea võiks panna“ (Matteuse 8:20). Ta asub teele, et kuulutada head sõnumit: Jumal on ligi; Jumal tegutseb, et maailma muuta. Ja Jumal kutsub omakorda meid osalema selles inimkonna uuendamise projektis.

Oma eluga näitas Jeesus meile, kust alustada: olla tähelepanelik kõige alamate ja haavatavamate suhtes. Jeesus suutis olla ümbritsevate inimeste suhtes nii hooliv, sest ta seadis Jumala oma pidepunktiks. Ta lasi end igal oma elu hetkel Pühal Vaimul juhtida.

Tulles maailma võttis Kristus meie inimliku olemuse täielikult omaks. Ristisurma läbi kannatas ta lõpuni ning näitas oma täielikku usaldust Jumala ja meie vastu. Ülestõusmise kaudu sai Kristusest uue alguse tunnistaja – selle alguse kingib Jumal oma armastuses kogu inimkonnale.

Kogu selle määratu vägivalla ja häbistamisega vastamisi seistes tunnevad paljud inimesed end kui võõrad maa peal. Kristust järgides usaldavad inimesed Jumalat, mis ei luba neil vajuda hoolimatuse sohu, vaid aitab neil reaalsusega toime tulla, olla pühendunud ning teistega solidaarne.

Teisel sajandil ütles tundmatu autori kiri kristlaste kohta: „Nad elavad küll oma kodumaal, aga pigem kui võõrad. Iga võõras maa on neile kodumaaks ja iga sünnimaa on neile otsekui võõras maa.“ (Kiri Diognetusele)

Otsigem kindlat ülesannet ja pühendumist, mis väljendaks meie elus Kristuse tähelepanelikkust kõige vaesemate suhtes.
Kogunegem koos kohalike kogudustega regulaarselt palveks, mille keskmeks oleks Kristuse rist ja ülestõusmine.

3. Alati liikumises… üheskoos pagendatutega

Kui teie maal su juures asub võõras, siis ärge rõhuge teda! Võõras, kes asub teie juures, olgu teie keskel nagu päriselanik; armasta teda nagu iseennast, sest te ise olete olnud võõrad Egiptusemaal! (3. Moosese 19:33-34)

Kogu maailmas on naised, mehed ja lapsed sunnitud lahkuma oma kodumaalt ning leidma omale mujal tulevikku. Nende motiivid on tugevamad kui barjäärid, mis nende ette kerkivad.

Me kõik tahame, et meie kultuuri eripära säiliks, aga kas pole külalislahkus üks kauneimaid inimlikke ande? Muidugi tekitab võõraste saabumine keerukaid küsimusi. Migrantide sisserännet peab läbimõeldult korraldama, ent kuigi see võib kaasa tuua raskusi, võib see olla ka meile avanevaks võimaluseks.

Võib ka juhtuda, et isegi mitmeid põlvkondi ühes linnas, ühes naabruskonnas, ühes külas elades võivad inimesed ikkagi üksteisele võõraks jääda. Ja sügavad arusaamatused võivad tekkida ka nende keskel, kes on sama kultuuritaustaga. Nii et kas me ei võiks proovida astuda samme nende suunas, kellel ei ole samu eelistusi ja veendumusi kui meil?

Minnes kaasinimestele vastu, olgu nad siis kaugelt tulnud või elanud tundmatuna meie keskel, saame me kahtlemata paremini aru, et nad mõtlevadki meist erinevalt.

Ärgem rahuldugem abstraktse teabe või statistikaga, vaid võtkem aega, et õppida tundma sisserändaja või mujalt tulnud perekonna olukorda, võtkem aega, et neid kuulata ja mõista nende lugusid.
Maailmas on noori, kes hoolimata materiaalsest küllusest ei kuulu justkui kuhugi. Peresidemed on katkenud ning selle tulemuseks võib olla suur ja sageli nähtamatu üksildus. Proovigem siis olla ka nende suhtes tähelepanelik, kõndida nende inimeste kõrval, kes kannatavad sisemise pagendatuse all.

4. Alati liikumises… osana kogu loodust

Issanda puud saavad toidust küllalt, Liibanoni seedrid, mis ta on istutanud, kus linnud pesitsevad; toonekurgedel on majad küpresside otsas. (...)Kui palju on sinu töid, Issand! Sa oled nad kõik teinud targasti. Maa on täis sinu looduid. (Psalm 104)

Seistes silmitsi meie imelist planeeti ohustavate jõududega, tunnevad paljud noored ja vanad end võimetuna ja kaotavad julguse. Ja saabuvatel aegadel sunnivad kliimakatastroofid üha enam inimesi oma kodudest lahkuma.

Ent siiski kutsub usk meid fatalismile ja ängistusele vastu seisma. Ja piibli algusest võime lugeda: „Ja Issand Jumal võttis inimese ja pani ta Eedeni aeda harima ja hoidma“ (1. Moosese 2:15). Selle poeetilise loo kaudu rõhutab piibel, et meil on Jumala loodu seas eriline vastutus – hoolitseda Maa eest ja seda kaitsta. Kui me endale taas teadvustame, et me oleme lahutamatu osa Loodust, muudab see meie elu inimlikumaks.

Meie maailm on hinnaline kingitus Loojalt, mille võime tänu ja rõõmuga vastu võtta. Maa on meie ühine kodu ja Jumal on palunud meil selle järele valvata, et kogu loodul ning ka tulevastel põlvkondadel oleks siin hea elada.

Me näeme, kuidas kliimakriisiga seoses kerkib esile terve hulk erinevaid algatusi. Need mõjutavad meie kollektiivset teadvust üha enam. Üksikisiku tegudest muidugi ei piisa. Aga ometi on see muutuste toimumiseks asendamatu tingimus.

Kõiki on kutsutud tegutsema oma tasemel – vaatama üle oma eluviisid, lihtsustama seda, mida saame, pöörama tähelepanu loodu ilule.
Kui vaadata asju Loodust hoolimise perspektiivist, on erinevatel kristlikel konfessioonidel võimalik leida justnimelt seal ühisosa. Kas pole nii, et just see tungiv vajadus muudatuste järgi on meile kutseks osaleda oikumeenilistes ettevõtmistes? Mõned sellised juba toimivad: üks neist on „roheliste kirikute“ võrgustik, millega Taizé ühines 2019. a. suvel (vt www.taize.fr/eco).

5. Alati liikumises… alati sisemiselt kinnitatud

Jeesus ütles: Aga sina, kui sa palvetad, siis mine oma kambrisse ja lukusta uks, palveta oma Isa poole, kes on varjatud, ja su Isa, kes näeb varjatutki, tasub sulle! (Matteuse 6:6)

Me peame otsekui „võõrad ja majalised maa peal“ (Heebrealaste 11:13) leidma paiga, kuhu sisemiselt kinnituda, et me võiksime jääda iseendaks. Kas ei võiks selline kinnitumine toimuda justnimelt palves, sõpruse kahekõnes Kristusega?

Tõsi on see, et meie usaldus Kristuse vastu võib olla habras. Aga kas ei võiks me leida just kirikus kogukonna, kus võime üksteise peale loota, kõnelda üksteisele oma kahtlustest ja küsimustest ning toetada üksteist oma otsingutes?

Pidev tagasipöördumine Jumala osaduse juurde annab meile suure vabaduse. Oma armastuses tahab Jumal tuua meid välja meie isiklikest ja ühiskondlikest iketest, aidates meil lasta lahti sellest, mis meie samme takistab.

Kuidas saaksime olla alati liikumises, ilma et meid sealjuures välja juuritaks? Kas ei võiks selle allikaks olla kasvav veendumus, et Jumala Riik ongi juba meie sees ja meie ümber tärkamas?

Jah, on üks paik, kus meie süda võib rahu leida. See on omamoodi sisemine raskuskese, kus Jeesus meile ütleb: „...te leiate hingamise oma hingedele“ (Matteuse 11:29).

Ja Püha Vaim, headuse hingus, juhib meid alati, ka meie pimeduses...

[1]

[1] Foto: Cédric Nisi

Halastuse julgus

Pia — 2016-01-20T08:23:02Z

Terve 2015. aasta jooksul otsisime me Taizés uusi võimalusi solidaarsuseks - see on tänapäeval nii oluline. Üle kogu maailma on nii usklike kui mitteusklike jaoks muutunud väljakutseks uut tüüpi probleemid - rändeprobleemid, ökoloogilised ja sotsiaalsed probleemid.

Relvastatud vägivald teeb riike ja rahvaid maatasa ebainimlike ideoloogiate nime all. Säilitades selge mõtlemise, jätkame me oma „usalduse palverännakut”, pannes sellega vastu ebakindluse tekitatud hirmule. On veelgi olulisem, et need, kes veel otsivad või juba elavad ülemaailmses solidaarsuses, toetaksid üksteist.

Kui torm möllab, siis kaljule rajatud hoone jääb püsima (Matteuse 7:24-25). Me tahame ehitada oma elud Kristuse sõnadele ja nii koosneb meie kalju peamistest evangeeliumitõdedest, mis on kõikidele kättesaadavad: rõõm - lihtsus - halastus. Vend Roger on need tõed seadnud Taizé Vennaskonna elu keskmesse - need võimaldasid tal minna edasi ka rasketel aegadel. Ta võttis need omaks, et pöörduda nende juurde iga päev.

Need kolm sõna juhivad meid meie teekonnal järgmise kolme aasta jooksul. 2016. aastal alustame halastusega samas vaimus, nagu paavst Franciscus alustas Halastuse Aastat.

Evangeelium kutsub meid olema Jumala halastuse tunnistajateks. Siin on viis ettepanekut, et äratada meis halastuse julgus.

Vend Alois

Esimene ettepanek
Usaldage endid Jumalale, kes on halastus

Sina oled andeksandja Jumal, armuline ja halastaja, pika meelega ja rikas heldusest. (Nehemja 9:17)

Olge armulised, nagu teie Isa on armuline! (Luuka 6:36)

Piibli järgi on Jumal halastus, ehk teisisõnu kaastunne ja headus. Rääkides tähendamissõna isast ja tema kahest pojast (Luuka 15), näitab Jeesus, et Jumala armastus ei sõltu meie headest tegudest, see antakse meile tingimusteta. Isa armastab poega, kes on talle kogu elu ustavaks jäänud. Ja samas sirutab ta oma käed välja selle poja poole, kes tema juurest ära läks, ta teeb seda juba siis, kui poeg on temast veel kaugel.

Jumal lõi inimesed oma näo järgi. Nii et „te saate Jumala sarnaseks, kui võtate omaks headuse. Saagu teie süda täis halastust ja headust, et te võiksite olla riietatud Kristusega” (Kaisarea Basilius, 4. sajand).

Jumala armastus ei ole meile antud vaid üheks hetkeks, vaid kõikideks aegadeks. Halastuse kaudu saame me olla selle armastuse peegelduseks. Kristlastena jagame me paljude teiste religioonide esindajatega vajadust asetada halastus ja headus oma elu keskmesse.

++ Võtkem vastu Jumala armastus. Jumal ei sulge kunagi oma südant meie ees ja Jumala ustav headus kaitseb meid alati, ka siis, kui meie eksimused panevad meid komistama. Kui me oleme Jumalast eemale läinud, siis ei peaks me kunagi kartma tagasi pöörduda ja teda usaldada. Jumal tuleb meile alati vastu.

++ Me ei peaks vaatlema palvet kui pingutavat otsingut, vaid me peaksime selle vastu võtma kui võimaluse peatuda ja hinge tõmmata, kui hetke, mil Püha Vaim täidab meid Jumala armastusega ning lubab meil jätkata elu täis halastust.

Teine ettepanek
Andesta ikka ja jälle

Rõivastuge siis südamliku kaastundega, lahkusega, alandlikkusega, tasadusega ja pika meelega, üksteist taludes ja üksteisele andestades, kui kellelgi on teise vastu kaebust. Nii nagu Issand teile on andeks andnud, nõnda tehke teiegi! (Koloslastele 3:12-13)

Peetrus tuli Jeesuse juurde ja küsis temalt: „Issand, kui mitu korda minu vend võib minu vastu patustada ja mul tuleb talle andeks anda? Kas aitab seitsmest korrast?” Jeesus ütles talle: „Ma ei ütle sulle seitse korda, vaid kas või seitsekümmend seitse korda.” (Matteuse 18:21-22)

Jumala andestus ei ebaõnnestu kunagi. Kristus andestas terve oma elu jooksul ja isegi ristil olles; ta keeldus kedagi hukka mõistmast.

Teadmine, et meile on andestatud ja ise andestada - see on üks kõige vabastavamaid rõõme. See on sisemise rahu allikas, mille Kristus tahab meile anda.

Kirik, Kristust armastavate inimeste kogudus, on kutsutud muutuma halastuse läbi. „Kui Kirik kuulab, tervendab ja lepitab, siis saab ta selleks, mis ta on oma kõige säravamas olekus - armastuse, halastuse ja lohutuse osadus, Ülestõusnud Kristuse selge peegeldus. Kirik, mis pole kunagi liiga kaugel ega asu kaitsepositsioonil, on vaba kõigest karmusest, võib särada alandlikku usaldust otse inimeste südamesse.” (Vend Roger)

Jumala andestuse sõnumit ei saa kasutada kurjuse või ebaõigluse õigustuseks. Vastupidi, see teeb meid vabamaks, nõnda et me võiksime ära tunda nii enda puudused kui ka puudused ja ebaõiglused meie ümber ja maailmas. Meie ülesanne on õiglus jalule seada seal, kus iganes seda teha saab.

++ Püüdkem andestada — isegi seistekümmend seitse korda. Kui saadud haav on liiga suur, võime proovida edasi minna sammhaaval. Enne, kui soov andestada meis esile kerkib, võib see mõnikord kauaks jääda kogetud ebaõigluse varju.

++ Me võime näidata, et Kirik on halastuse kogukond, olles inimestel vahet tegemata avatud kõigile enda ümber, näidates üles külalislahkust, hoidudes rangelt kellegi üle kohut mõistmast, kaitstes rõhutuid, muutes oma südant kõikehõlmavaks ja lahkeks...

Kolmas ettepanek
Astu ligi seal, kus on mure ja kannatus, kas üksi või koos teistega

Kui sa pakud näljasele sedasama, mida sa ka ise himustad, ja toidad alandatud hinge, siis koidab sulle pimeduses valgus ja su pilkane pimedus on otsekui keskpäev. (Jesaja 58:10)

Kui nüüd kellelgi on selle maailma vara ja ta näeb oma venna olevat puuduses, ent lukustab oma südame tema eest - kuidas saab Jumala armastus jääda temasse? (1. Johannese 3:17)

Halastuse ikoonil on kujutatud Kristust, kes vaatab meie peale armastusega ning räägib meile halastaja samaarlase loo (Luuka 10): üks mees on jäetud poolsurnuna teeservale; preester ja leviit tulevad sealt mööda ja jätkavad oma teed; Samaariast pärit võõramaalane läheb haavatud mehe juurde, hoolitseb tema eest ja viib ta võõrastemajja.

Halastus avab meie südamed teiste inimeste raskustele, peidetud muredele, materiaalsele vaesusele ja ka teistsugustele kannatustele - raskes olukorras olevale lapsele, raskustes perele, kodutule, noorele, kes ei näe oma elul mõtet, üksikule vanale naisele või mehele, väljatõugatule, samuti neile, kellel puudub ligipääs haridusele, kunstile või kultuurile.

Vaeste inimeste kaudu loodab Kristus ise meie kaastundele ja ütleb meile: „Ma olin näljane ja sa andsid mulle süüa” (Matteuse 25). „Halastusest võtab Kristus enda peale kõikide inimeste kannatuse. Oma headuses jagab ta saladuslikult inimestes olevaid kannatusi kuni maailma lõpuni.” (Maksimus Tunnistaja, 7. sajand).

Kui raskused meid haavavad, hoolitseb Kristus meie eest. Tema hooliv pilk võib avalduda kellegi kaudu, kes meie juurde tuleb, mõnikord inimese kaudu, kelle peale vaadatakse ülalt alla, justnagu samaarlasest võõra peale tähendamissõnas.

++ Julgegem kas üksi või mitmekesi minna raske olukorra juurde, mis on meie ümber, meie teepervel. Halastus ei ole sentimentaalne, vaid nõudlik; see ei tunne piire. Kui seadus seab kohustustele kindlad piirid, siis ei ütle halastus iialgi: „Küllalt! Ma olen oma kohuse täitnud.”

Neljas ettepanek
Anda halastusele sotsiaalsed mõõtmed

Mina olen Issand, kes teeb head, õigust ja õiglust maal. (Jeremija 9:23)

Mida nõuab Issand sinult muud, kui et sa teeksid, mis on õige, armastaksid headust ja käiksid alandlikult koos oma Jumalaga? (Miika 6:8)

Jumala südames on kõik inimesed üks perekond. Nii et halastusel on veelgi suuremad mõõtmed.

Selleks, et ülemaailmne solidaarsus saaks tegelikkuseks, on vältimatult vajalik tugevdada rahvusvahelisi institutsioone, kes seavad reegleid demokraatlikult, et kindlustada suurem õiglus ja hoida rahu.

Vaeste riikide võlg on sageli tingitud sellest, et võimsamad rahvad ja korporatsioonid kasutavad nende ressursse ära. Isegi kui meile tundub, et selle muutmiseks on võimatu midagi ette võtta, võime me meeles pidada, et selle võla andestamine on tee õigluse taastamise juurde. Piibel tuletab meile meelde, küll veidi teistsuguses kontekstis kui tänapäeval: „Kui su vend jääb kehvaks ja ta jõud väsib su kõrval, siis toeta teda, ta elagu su juures nagu võõras või majaline!” (3. Moosese 25:35)

Üle kogu maailma on naised, mehed ja lapsed sunnitud oma kodumaa maha jätma. Nende raske olukord annab neile tegutsemisjõu, mis on tugevam kui mistahes barjäär. Rikkad riigid peaksid mõistma, et nad jagavad vastutust ajaloohaavade eest, mis on viinud massilise rändeni, eriti Aafrikast ja Lähis-Idast.

++ On oluline mõista, et isegi kui põgenike ja rändajate sissevool põhjustab keerulisi probleeme, võib see olla ka positiivseks võimaluseks. Need, kes koputavad oma kodumaast rikkamate riikide uksele, inspireerivad neid riike elama nendega solidaarsuses. Kas ei aita tulijad neil riikidel leida uut elujõudu? Tegeledes üheskoos väljakutsetega, mida migratsioonilaine kaasa toob, võib Euroopa kogukond endas taas leida vaibunud dünaamilisuse.

++ Me peame ületama hirmu võõraste ja kultuurierinevuste ees. Selline hirm on mõistetav - need, kes aitavad lahkelt sisserändajaid vastu võtta, on mõnikord sellest täiesti kurnatud. Samas hirmud ei vähene, kui isoleerime end müüride taha, need taanduvad siis, kui läheneme neile, keda me veel ei tunne. Selmet näha võõras ohtu meie elustandardile või kultuurile, kas pole mitte olulisem võtta üksteist vastu kui ühe ja sama inimperekonna liikmeid?

Viies ettepanek
Halastus kogu loodu vastu

Kuus päeva tee oma tööd, aga seitsmendal päeval puhka, et su härg ja eesel kosuksid. (2. Moosese 23:12)

Kuus aastat külva oma maale ja kogu sellelt saaki, aga seitsmendal jäta see koristamata ja harimata. (2. Moosese 23:10)

Oma ajastu keeles kutsub piibel meid laiendama halastust ka keskkonnale, austama kõiki elavaid olendeid, kasutama maad arukalt. Üks mesopotaamia kristlane kirjutas: „Kaastundlik süda ei suuda taluda loodu hulgas vähimatki kurjust ega vähimatki kurbust.” (Süüria Iisak, 7. sajand)

Ökoloogiliste katastroofide esmased ohvrid on tavaliselt väga vaesed inimesed. Kliimamuutuste mõju sunnib juba praegu paljusid inimesi oma elupaikadest lahkuma.

Maa kuulub Jumalale: inimesed on saanud selle kingituseks. Meile on usaldatud tohutu vastutus - hoolitseda planeedi eest, mitte raisata selle ressursse. Maa varud on piiratud ja inimesed peavad nende piirangutega leppima.

Maa on meie ühine kodu ja täna see kannatab. Hoolimatusele ei ole ruumi keskkonnakatastroofide, liikide hävimise, bioloogilise mitmekesisuse kadumise ja teatud piirkondades metsade massilise mahavõtmise keskel.

++ Kuidas saame me väljendada oma solidaarsust kogu looduga? Tehes otsuseid, mis mõjutavad meie igapäevaelu, mõeldes hoolega läbi oma tegevuse tarbijate või kodanikena, tehes teadlikuid valikuid lihtsama elustiili kasuks. Elu lihtsamaks muutmine võib olla rõõmu allikaks. Mõned inimesed on otsustanud paastuda kliima ja õigluse nimel iga kuu esimesel päeval. Niisuguste sammude astumine, kus me näitame Jumala halastust kõige vastu, mis on osa meie ühisest kodust, Maast, ei ole valikuline küsimus, see on tingimus, ilma milleta ei saa me sellel planeedil õnnelikult elada.

Laulude õppimine

2015-11-02T23:00:00Z

Choose a song to open in a new window … - Laulud / inc-chants, WideLayout

Neli ettepanekut, kuidas avalikustada Jumala usaldamise allikad.

Pia — 2015-03-22T19:18:01Z

Eelmisel aastal Berliinis avaldatud kiri "Uue solidaarsuse suunas" toetab endiselt meie otsinguid saabuval kolmel aastal. Me pühendame aasta 2013 sellele, et "avalikustada Jumala usaldamise allikad". "Usu Aasta", mille algatas Paavst Benedictus XVI, suunab meid selle poole. Siin on neli ettepanekut, mis aitavad meil meie otsingutes edasi minna.

Esimene ettepanek - Kõneleda üheskoos oma usurännakutest

Mis tähendus on meie elul? Kuidas me tuleme toime kannatuste ja surmaga? Mis toob meile elurõõmu?

Need on küsimused, millele peab iga põlvkond ja iga inimene ise vastama.

Nendele küsimustele pole mingeid universaalseid vastuseid.

“Aga kui Jumal on olemas...?” Küsimus Jumalast pole kuhugi kadunud, ent see, kuidas seda küsitakse, on radikaalselt muutunud.

Tõsiasjal, et meie ajastul on keskmeks indiviid, on oma positiivne külg: see suurendab inimisiku, inimvabaduse ja iseseisvuse väärtust.

Isegi ühiskondades, kus religioon on väga olulisel kohal, on usaldus Jumala vastu ometi muutunud vähem ja vähem iseenesestmõistetavaks; see nõuab isiklikku otsust.

“Jumal elab ligipääsmatus valguses. Ükski inimene pole näinud ega suudagi näha Jumalat.” (1 Timoteose 6:16). Need apostel Pauluse sõnad on ka tänapäeval väga olulised. Mida need meie jaoks tähendavad?

Otsigem koos, rääkides sellest teiste usklike, agnostikute või ateistidega! Joon, mis lahutab usku kahtlusest, läbib nii usklikke kui uskmatuid.

Kui need, kes otsivad Jumalat, on vähem kindlad oma usu väljendamisel, ei tähenda see seda, et nad usuksid vähem, vaid pigem on nad väga tundlikud Jumala transtsendentsuse suhtes. Nad keelduvad Jumalat kindlatesse raamidesse vangistamast.

Aga kui keegi ei suuda näha Jumalat, siis kuidas said algkristlased öelda, et Jeesuses me näeme Jumalat? “Tema on nähtamatu Jumala kuju,“ kirjutab seesama apostel Paulus (Koloslastele 1:15).

Jeesus on üks Jumalaga – tõeline Jumal ja tõeline inimene. Tema jumalik ja inimlik loomus pole teineteisest lahus ega ka segunenud. Kui palju on ajaloo jooksul vaieldud, et täpsustada nende Jumala müsteeriumi puudutavate paradoksaalsete väljendite tähendust! Need teoloogilised vaidlused ei asenda meie endi otsinguid, ent nad märgistavad meie usuteed.

Kõigega, mis ta on ja mida teeb, näitab Jeesus, et Jumal on armastus. Ta ilmutab Jumala südant. Jumal ei ole meelevaldne valitseja – vaid Tema, kes meid armastab.

Esimesed kristlased tunnistasid, et Jeesus tõusis surnuist üles ja et ta on Jumalas. Ja ta tuleb, et asetada Jumala enese elu, nagu aare, nende südametesse, keda ta kohtab. Ja et selleks aardeks on isiklik kohalolu; see kannab nime “Püha Vaim”, kes lohutab ja julgustab.

Nimed “Isa,” Poeg” ja “Püha Vaim” osutavad sellele, et Jumal on osadus, suhe, dialoog, armastus... nii et kolm on üks. Kristlik usk sisaldab endas sellist suurt paradoksi, seega ei suuda keegi meist eal saada tõe valitsejaks.

Teine ettepanek - Otsi, kus võiksid kohata Kristust

Jeesus ei õpetanud mingit teooriat; ta elas inimesena, nagu meiegi. Ainus erinevus on selles, et temas säras Jumala armastus ilma ühegi varjuta.

Isegi Jeesuse eluajal olid paljud tema suhtes umbuslikud: “Ta on arust ära”(Markuse 3:21), “ta peab ennast Jumalaga võrdseks” (Johannese 5:18).

Kedagi ei sunnita temasse uskuma. Aga uskumine on enamat kui vaid tunne – see on ka ratsionaalne tegu; on vägagi võimalik teha hästi läbimõeldud otsus uskuda Kristusesse.

Mis teeb Jeesuse usutavaks? Mis see on, et kahe tuhande aasta jooksul on tal olnud nii palju järgijaid? Kas pole see mitte tema alandlikkus? Ta ei surunud kellelegi midagi peale. Ta lihtsalt läks kõikide inimeste juurde, et neile öelda, et Jumal on lähedal.

Ta usaldas neid, keda ühiskond keeldus usaldamast. Ta taastas nende väärikuse. Ta
nõustus sellega, et teda põlati ja eemale tõugati, selleks et vaesed ja tõrjutud ei jääks ilma Jumala armastusest.

Me võime kohata Kristust, kui loeme tema elust Evangeeliumis. Ta küsib ka meilt täna: “Kes ma Sulle olen?” (Matteuse 16:15). Ja ta ütles, et ta annab end meile Armulauas.

Me võime kohata Jeesust osaduses teiste temasse uskujatega, kui meie kirikud on armastavad kogukonnad.

Järgmise aastal püüdleme me praktiliste sammudega selle poole, et nähtav kogukond
kõikidest, kes armastavad Kristust, saaks reaalsuseks.

Me kohtame Jeesust kõige vaesemates. Ta suhtus neisse erilise armastusega.

„Mida te iganes olete teinud kellele tahes mu kõige pisematest vendadest, seda te olete teinud mulle” (Matteuse 25:40), me soovime kinnitada neid Kristuse sõnu 2015. aasta kokkusaamisel.

Me võime kohata Jeesust, kui vaatame nende tunnistust, kes loodavad tema peale.

Mingem, kas üksi või koos teistega, et kohtuda ja kõnelda mõne naise või mehega, kelle elu on kohtumine Jeesusega muutnud.

Või lugegem koos elust, mis tunnistab usust: Assisi Franciscus, Josephine Bakhita, Dietrich Bonhoeffer, Ema Teresa, Oscar Romero, Alexander Men, ja paljud teised.

Nad kõik olid üksteisest väga erinevad, igaüks oma ainulaadsete andidega. Me ei peaks püüdma neid imiteerida, vaid hoopis vaatama kuidas nende usaldus Kristusesse neid muutis.

Ka nemad olid puudustega. Aga nad kõik kõnelesid Jumalaga palves, isegi kui mõni neist koges oma hinges pimedust. Sõprus Kristusega tegi nad vabaks, ja nõnda see, mis neis oli parim, puhkes õitsele.

Kolmas ettepanek - Otsi, kuidas Jumalale toetuda

Jumalasse uskumine, tema usaldamine tähendab temale toetuda. Uskumine ei tähenda seda, et me oleksime võimelised kõike ära seletama või et meie elu oleks kergem, vaid see tähendab, et leiame stabiilsuse ja lähtepunkti.

See tähendab, et me ei sõltu omaenese edukusest või läbikukkumistest – ja seega lõplikult iseendast – vaid Teisest, kes meid armastab.

Keegi ei suuda elada ilma, et ta ei toetuks millelegi. Selles mõttes usuvad kõik midagi. Jeesus kutsub meid toetuma Jumalale, nagu tema tegi ja sellepärast et ta seda tegi. Ta õpetab meid paluma: “Meie Isa, kes sa oled Taevas.”

Vaikne jumalateenistus toidab mõtisklemist ja mõistmist. Kuid mis veel tähtsam, see asetab meid Jumala saladuse ette ja sisse.

Arendades “hingamispäeva” hetki – aegu kui me peatume ega tee midagi, või pakume oma aega, et avada lähedalasuv kirik paariks tunniks nädalas, või palvetame koos teistega, ühineme kohaliku kogudusega igal nädalal, et meenutada Kristuse surma ja ülestõusmist – kõik see võimaldab Jumalal meie igapäevases elus koht leida.

Igas inimeses on sisemine elu, kus segunevad valgus ja varjud, rõõmud ja hirmud, usaldus ja kahtlus. Hämmastavad avastused leiavad aset just seal.

Kui me teame, et oleme armastatud või kui me ise armastame, kui me kogeme sõprust või kui Jumala loodu või inimese loovus meid puudutab, märkame, et elu on tõepoolest ilus. Need hetked võivad meid tabada ootamatult; need võivad tulla isegi kannatuste keskel, nagu ka valgus, mis tuleb mujalt.

Nendes hetkedes näeme – lihtsuses – Püha Vaimu kohalolu meie eludes.

Tänapäeval, mil paljud kogevad suhete purunemist ja ootamatuid muutusi oma eludes, võib suhe Kristusega anda stabiilsuse ja tähenduse.

Usk ei kaota meie sisemisi vastuolusid, ent Püha Vaim valmistab meid ette eluks täis armastust ja rõõmu.

Neljas ettepanek - Ava ennast kartmatult tulevikule ja teistele

Usus veendumine ei sule meid endasse. Usaldus Kristuse vastu avab meid usaldama tulevikku ja teisi. See julgustab meid kaasaja ning meie isikliku elu probleemidele vapralt silma vaatama..

Usk on nagu ankur, mis annab meile kindla seotuse Jumala tulevikuga, ülestõusnud Kristusega, kellega ta meid lahutamatult liidab. Evangeelium ei jäta ruumi spekulatsioonideks elu kohta pärast surma, vaid see pakub meile lootuse, et me näeme Kristust, kes on juba meie elu.

Usk juhib meid eemale hirmust tuleviku ja teiste ees.

Usaldav usk ei ole naiivne. See on teadlik kurjusest, mis on inimkonnas ja ka meie endi südametes. Aga see ei unusta, et Kristus tuli kõigi jaoks.

Usaldus Jumala vastu Jumalasse annab meile uue pilgu, millega vaatame teisi, maailma ja tulevikku – sellise pilgu, milles on tänulikkus ja lootus – ja mis märkab ilu.

Usaldus Jumalasse vabastab meid olema loovad.

Ja siis saame me laulda koos Püha Gregoryga neljandast sajandist: “Sina, kes sa oled üle kõige, kes võiks sind mõista? Kogu loodu ülistab sind. Kõikide igatsus ulatub sinuni.”

Neli ettepanekut, kuidas olla "maa soolaks".

Pia — 2015-01-29T09:31:04Z

Kiri "Uue solidaarsuse suunas" (2012-2015) toob käesolevaga jätkuvalt välja meie ühise teekonna põhialused - selle teekonna, mis viib meid 16. augustisse 2015, Vend Roger igavikku lahkumise 10. aastapäeva (vaata 2015 aasta programmi altpoolt). Siin on neli ettepanekut, kuidas olla "maa soolaks".

Esimene ettepanek: Jagada elutahet meid ümbritsevate inimestega

“Teie olete maa sool. Aga kui sool läheb läägeks, millega saab siis teha seda soolaseks?" (Matteuse 5:13)

Olla maa sool on and Jumalalt, mida me tahame rõõmuga vastu võtta. Olles maa soolaks, võime edasi anda elutahet. Ja kui me muudame elu kauniks nende jaoks, kes on meile usaldatud, saab ka meie elu tähenduse.
Kui me küsime endilt paljude raskustega silmitsi seistes: "Milleks edasi pingutada?", siis peaksime me meeles pidama, et vaid väikesest soolahulgast piisab, et maitset anda. Palve kaudu võime õppida end nägema nagu Jumal meid näeb: Jumal näeb meie andeid, meie võimeid.
Mitte muutuda läägeks tähendab pühenduda kogu oma ihu ja hingega, usaldades Jumala ande meie sees.

Kas me võime endi ja teiste jaoks otsida seda, mis paneb meid kasvama ja täidab meid?

Teine ettepanek: Pühendada end lepitusele

“Kui sa nüüd oma ohvriandi altarile tood ja sulle tuleb meelde, et su vennal on midagi sinu vastu, siis jäta oma and altari ette ja mine lepi esmalt ära oma vennaga ja alles siis tule ja too oma and!" (Matteuse 5:23-24)

Meie kõigi sees on igatsus elada koos ühtse inimkonnana, aga see ei sünni iseenesest, ei peres ega sõprade keskel, ei linnades ega külades, samuti mitte rahvaste keskel.
Kui kristlased saavad lepitatud, saab neist teetähis ühtsust otsiva inimkonna keskel.
On olukordi, kus lepitus on edasilükkamatu. Et lepitusele pühenduda, peame me mõistma hirme, mis vangistavad inimesi eelarvamustesse; me peame arvestama ka sellega, et teistel inimestel võib midagi meie vastu olla. Evangeelium kutsub meid mineviku kibestumisi mitte üle kandma meid ümbritsevatele inimestele ega tulevastele põlvedele.

Kas me söandame julgustada kohtumisi inimeste vahel, kes ei jaga samu vaateid, sama elustiili või sama usku, kellel pole samasugust kultuurilist või sotsiaalset tausta? Kas me saame üksteist tundma õppida, kas me võime üksteist külla kutsuda? Kas me leiame endas julgust paluda andestust ja andestada?

Kolmas ettepanek: Töötada rahu nimel

“Õndsad on rahutegijad, sest neid hüütakse Jumala lasteks." (Matteuse 5:9)

Rahu on midagi enamat kui konflikti puudumine. See on õnn: see annab igale ühele talle õigusega kuuluva koha; see on elutäius. Kui me võtame Jumala rahu vastu iseeneses, laieneb see ka meie ümber olevatele inimestele ja kõikidele Jumala loodutele.
Igatsus rahu järele muudab meie südame avaramaks ning täidab selle kaastundega kõikide vastu. See igatsus leiab väljenduse meie külalislahkes ja heatahtlikus hoiakus meie peredes, naabruskonnas, meie igapäevastes tegevustes.
Rahu on laiemas plaanis ka õigluse juureks. Kas me peaksime olema üllatunud, et ühiskonnas, kus luksus ja vaesus eksisteerivad üksteise kõrval, tõusevad esile erinevad vägivallavormid? Rikkuse jagamine maandab pingeid ja panustab enim ühisesse heaollu.
Mõned inimesed pühendavad end rahu edendamisele sellega, et võtavad vastutust oma kodumaa ühiskondlikus elus - teenides erivajadustega inimesi ettevõtetes, kus nad töötavad.

Kas me saame läheneda kellelegi, kellel puudub rahu? Kuidas saaksime olla eriti tähelepanelikud immigrantide ja emigrantide suhtes? Kas me suudame märgata ebaõiglust ning kaitsta neid, kes on haavatavad? Kas me tunneme ära orjust tänapäeval? Kas me saaksime palvetada koos rahu eest, näiteks olles igal pühapäeva õhtul pool tundi vaikuses?

Neljas ettepanek: Hoolitseda meie planeedi eest

“Õndsad on tasased, sest nemad pärivad maa." (Matteuse 5:5)

Tasased on need, kes end esile ei tõsta. Nad teevad ruumi teistele. Nad ei pea maad oma ainuomandiks. Tasadus ei tähenda taandumist, vaid oma vägivaldsete impulsside ohjamist.
Maa ei ole meie omand. See on meie kätte usaldatud - me oleme kutsutud selle eest hoolitsema. Meie planeedi varud ei ole piiramatud. Meil on kohustus olla solidaarne nii üksikisikutena kui rahvastena praegu ning meie tulevaste põlvede heaks.
Me peame leidma hea tasakaalu põhivajaduste ning pidevalt üha rohkem soovimise vahel ning vastavalt sellele tarbima ja kasutama loodusvarusid.
Selleks, et leida jätkusuutlikku arengut toetav eluviis, on vaja kogu meie kujutlusvõimet ja loovust. Need on vaja rakendada igapäevaellu ning innustada ka teaduslikke uuringuid, kunstilist inspiratsiooni ning uute projektide väljatöötamist meie ühiskonnas.

Kas me võime vaadata läbi oma eluviisi ning lihtsustada seda, mis on kunstlik ja üleliigne? Oma elu lihtsustamine võib olla õnne allikas. Kuidas saame avada uusi viise jagamiseks: mida võime anda ja vastu võtta? Me ei tohiks unustada samas kiita Jumalat kogu loodu eest. Selleks on puhkuse ja mõtiskluse aeg esmatähtis.

Taizé veebilehel avaldatakse uudiseid erinevatest initsiatiividest. Te võite saata meile ka kajastusi sellest, kuidas te oma kodukohas kohalikku ellu panustate: echoes taize.fr.

Ka sissejuhatus teemasse "Kuulates Ameerika noori" on veebis saadaval.

"Proposals 2015", in pdf format

Neli ettepanekut, et "otsida nähtavat osadust nende seas, kes armastavad Kristust"

Pia — 2013-12-27T14:36:42Z

Kiri “Uue solidaarsuse suunas” jätkub ühise teekonna najal, mis juhib meid läbi erinevate etappide 2015. aasta poole. See kohustab meid algaval aastal "otsima nähtavat osadust kõikidega, kes armastavad Kristust". Siin on neli ettepanekut selle otsinguga liitumiseks.

Kristus oli sõbraks kõigile, tõrjumata kedagi. Üle kogu maailma need, kes armastavad Kristust, moodustavad tema jälgedes suure sõpruskonna. Seda kutsutakse osaduseks. Seetõttu saavad nad panustada inimkonna haavade tervendamisesse: soovimata end peale suruda, saavad nad edendada solidaarsuse globaliseerumist, mis ei jäta välja ühtki rahvust ega inimest.

Kuidas saaks iga inimene selles osaleda?

Esimene ettepanek - Ühine kohaliku palvetava kogukonnaga

Armastage üksteist! Sellest tunnevad kõik, et te olete minu jüngrid. (Johannese 13:34-35)

Mõningatel juhtudel, nagu näiteks rahvusvahelistel kohtumistel, muutub see sõpruse osadus nähtavaks. Ent need sündmused toimuvad teatud konkreetsetel aegadel. Kuid igas paigas on osa sellest suurest kogukonnast leitav, isegi kui see on väga vaene. Usuelu pole võimalik elada üksi. Usk sünnib, kui kogetakse osadust, kui me avastame, et Kristus on piiritu ühtsuse allikas.

Kui kohalikud kogukonnad (mida nimetatakse ka kogudusteks), ühendused ja kaplanaadid muutuksid üha enam sõpruse paikadeks! Soojadeks ja külalislahketeks paikadeks, kus üksteist toetatakse, kus me pöörame tähelepanu nõrkadele, võõramaalastele, inimestele, kes ei jaga meie arusaame…

Soovitus kõigile: Kas osalemine pühapäevasel jumalateenistusel või mõnel muul ühistegevusel, isegi koos inimestega, keda sa ise pole valinud, võimaldab sul kogeda osadust?

Soovitus kõigile kohalikele vaimulikele juhtidele: kuulake noori; hinnake ja võtke vastu see, mida nad võivad kohalikule kogukonnale tuua; ja teadvustage seda vanemate inimeste hulgas.

Teine ettepanek - Osuta sõprust harjumuspärastest piiridest kaugemale

Mida te iganes olete teinud kellele tahes mu kõige pisematest vendadest,
seda te olete teinud mulle. (Matteuse 25:40)

Jeesus pööras tähelepanu kõigile, keda ta kohtas, eriliselt aga vaestele, lastele ning neile, kes näisid vähetähtsad. Järgnedes talle, saame ületada piire, et olla koos nendega, kes meid vajavad. Me saame sooritada solidaarsuse tegusid koos kristlastega erinevatest denominatsioonidest, ning samuti koos nendega, kes ei jaga meie usku.

Olgu vaesus materiaalne või vaimne, solidaarsus tähendab vastastikust andmist: pakkudes abi oleme sageli meie need, kes saavad.

Soovitus kõigile: valigem aastaks naabruskonnas üks olukord ja inimesed, kellega olla solidaarsed, kellele olla sõbraks; tõrjututele, vaestele, haigetele, puudega inimestele, hüljatud lastele, immigrantidele, töötutele...

Soovitus kõigile kohalikele vaimulikele juhtidele: aidake noortel leida olukordi, kus solidaarsus on vajalik ja võimalik.

Kolmas ettepanek - Olge osaduses ja palvetage regulaarselt koos teistega

Kus kaks või kolm on minu nimel koos, seal olen mina nende keskel. (Matteuse 18:20)

Mõnedele noortele võivad valulikud katsumused, hülgamised, üksindus või terav teadlikkus ebaõiglusest maailmas muuta usu Jumalasse võimatuks. Uskumine on alati risk – risk usaldada.

Kellega koos saan ma rännata ja mõtiskleda oma usu üle?

Soovitus kõigile: selle asemel, et oma küsimustega üksinda jääda, leia mõned, kellega neid jagada, kas korra nädalas või korra kuus. Lugege koos peatükk evangeeliumist või midagi muud. Palvetage üheskoos, laulge, lugege Piiblit, olge koos vaikuses.

Soovitus kõigile kohalikele vaimulikele juhtidele: julgustage ja toetage neid väheseid osaduse- ja palvegruppe; aidake neil jääda avatuks ja külalislahkeks ka teistele.

Neljas ettepanek - Tehke osadus kõigi nende vahel, kes armastavad Kristust, nähtavamaks

Teie olete Kristuse ihu. (1.korintlastele 12:27)

Meie külades, linnades ja piirkondades on inimesi, kes samuti armastavad Kristust, ent erineval viisil kui meie. Kutsudes ennast „kristlaseks“ tähendab kanda Kristuse nime. Me saame oma identiteedi kristlastena ristimise kaudu, mis ühendab meid Kristusega. Proovigem anda rohkem nähtavust sellele ühisele identiteedile, mitte niivõrd rõhutada oma konfessionaalseid identiteete.

Kui erinevused näivad olevat vastuolulised, ei ole see veel põhjus eraldumiseks. Oma eluajal ületas Kristus piire ja ristil olles sirutas ta käed laiali inimestest inimesteni, kes olid lahutatud. Kui kristlased tahavad järgida Kristust ja lasta Jumala valgusel särada selles maailmas, ei saa nad jääda jagunenuteks. See on Püha Vaim, kes meid ühendab.

Soovitus kõigile: Mingem nende juurde, kes on erinevad: teise grupi, teise koguduse, teise liikumise, teise denominatsiooni, migrantide kristliku kogukonna juurde... Me võime üksteist külastada - lasta teistel end vastu võtta ning kutsuda ise teisi külla. Me saame pöörduda koos Kristuse poole lihtsas palves, asetades end "sama katuse alla" eeldamata, et me kõik oleme täielikus üksmeeles, ja sel viisil saame elada täieliku osaduse ootuses.

Soovitus kõigile kohalikele vaimulikele juhtidele: vaimulikus töös tehke koos teistest denominatsioonidest pärit kristlastega kõike, mida saab teha koos; ärge tehke midagi, arvestamata teistega.

Allolev voldik sisaldab neid nelja ettepanekut 2014. aastaks ning ka teksti "Kuulamas Aasia noori" :